Sunday, May 16, 2010

Aleksandra Taniberg 11a

"Me ei ole universumis üksi"

 

            Hetkel on Tallinna Kunstihoones avatud noore andeka kunstniku Kristina Normani palju vastukaja saanud kaasaegse kunsti näitus "Me ei ole universumis üksi". Selle näituse keskseks teemaks oli pronkssõduri ning sellega kaasneva meediakajastuse reproduktsioonid. Eksponaatideks olid pronkssõduri kui skulptuuri kuldne koopia, projektsioonid aprilli rahutuste meediakajast ning skulptuurigrupp, mis koosnes väiksematest erinevatest materjalidest valmistatud pronkssõduri koopiatest. Lisaks nendele töödele oli näitusel ka üks UFO teemaline väljapanek ning autoõnnetust kujutav maal.

            Vaadates näitusel ringi meenusid mulle 2007. aasta aprillirahutused. Ma mäletan täpselt, kuidas need olid toimunud täpselt ööl enne klassiekskursiooni Vormsile. Ma mäletan, kuidas terve klass vaatas järgmisel päeval praami telekast erakorralisi uudistesaateid ning see kõik tundus tol hetkel suhteliselt ebareaalsena, sest minu eluajal polnud varem midagi taolist toimunud. See näitus mõjuski nostalgilisena, manades mälus esile toonaseid sündmusi.

            Üks töödest, mis jäi kõige enam meelde oli skulptuurigrupp pisikestest pronkssõduritest – "Kogukond". See tõi esile minus positiivse emotsiooni. Mina oleks nimetanud selle töö "Pronkssõdur ja tema 7 ametit", sest see töö kujutas endas pisikesi pronkssõdureid erinevates kostüümides, materjalides ning olukordades. Mulle tundus nagu oleks kunstnik tahtnud sellega väljendada inimeste erinevat suhtumist pronkssõdurisse.

Näiteks leidus seal kuldses kuues pronkssõdur. See väljendas justkui seda, et mõne inimese jaoks on Pronkssõduril kõrge väärtus ning inimesed kummardavad seda kui jumalat. Lisaks sellele oli seal tavaline pronkssõdur kelle munder oli verine. See väljendas minu jaoks Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud kannatusi ja piinu. Lisaks sellele oli seal pronkssõdur, kelle õlgadele langes Venemaa lippu meenutav keep. See näitas selle kuju väärtust venemeelsete seas. Peale selle oli ühe sõduri kujuke kaetud üllatusmuna paberiga. See sümboliseeris minu jaoks pronkssõdurit kui üllatusmuna seest pärinevat Eesti Vabariigi valitsuse mängukanni. Veel oli seal Superman'i ning Zorro kostüümis pronkssõdur, meenutades just kui Nõukogude Liidu poolt saadetud rahvakangelast ning päästjat. Iga väike sõdurikuju omas mingisugust tähendust erinevatele ühiskonna gruppidele.

Minu arvates väljendas kunstnik sellega venemeelsete ning eestimeelsete kodanike konflikti ühiskonnas, mis on mõne aasta tagusel ajal seoses Pronkssõduri teisaldamisega päevakorda kerkinud. Ta tahtiski väljendada sellega lõhestunud Eesti ühiskonda. Teise projekti pealkiri "After-war", mis keskendus samuti pronksiöö sündmustele, tundub minu jaoks kujutavat just kui sõjale järgnevat sõda erinevate ideoloogiatega ühiskonna gruppide vahel.

Ühtlasi jäi näitusel silma videoinstallatsioon sellest, kuidas Tõnismäel püstitati kuldne liba-pronkssõdur. See performance pälvis meedias ning ühiskonnas suurt vastukaja. Kunstnik ise pidas selle ümber toimuvat just kui miniatuurseks pronksiööks. Videos oli selgelt näha, kuidas nõukogudemeelsed inimesed leidsid, et neile püstitati uus "altar", mida kummardada ning kuhu lilli tuua. Inimesed juubeldasid, kuid samas oli seal ka neid, kes tahtsid selle kuju hävitada ning maha tõmmata. Seetõttu oli kaasatud projekti ka politseinikud, kes eemaldasid kuju ning viisid kunstniku jaoskonda seletusi andma.

Minu meelest näitas see performance, millised on ühiskonna tunded Pronkssõduriga seotud teema vastu ning vastuolusid ühiskonna gruppide vahel.

Üldjoontes jäin näitusega väga rahule, sest minu jaoks pani see mõtlema selle üle, kui suured erinevused siiski meie demokraatlikus riigis ilmnevad. Ma mõistsin, et konflikt venemeelsete ning eestimeelsete vahel on siiani täiesti päevakorral ning kui väliselt tundub kõik rahulik, siis sisemuses pulbitseb vaen, mis varsti jälle üle keeb ning see võib esile kutsuda pronksiöö sarnased sündmused.

No comments:

Post a Comment