Sunday, May 9, 2010

Anu Kalmurand 11 d

RETSENSIOON

Kristina Norman „Me ei ole universumis üksi“

Kristina Norman esindas Eestit 53. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil projektiga “After-War”, mille tööd on üleval ka näitusel „Me ei ole universumis üksi“. Kristina on pärit eesti-vene segaperekonnast. Ta ei ole võtnud omaks ainult ühele rahvusele omaseid käitumismalle, vaid on ennast võrdselt jaganud kahe rahvuse vahel. Kunstniku te­ge­vu­se eesmärk on lä­hen­da­da kaks Ees­ti suu­ri­mat ko­gu­kon­da ja kut­su­da nad dia­loo­gi­le. See, mi­da ta kunst­ni­ku­na teeb, on kan­tud usust, et kõik Ees­ti ela­ni­kud saa­vad vas­ta­valt põhi­sea­du­ses sä­tes­ta­tu­le väl­jen­da­da oma rah­vus­lik­ku ja kul­tuu­ri­list iden­ti­tee­ti. Ta ka­su­tab kunst­ni­ku­na de­mok­raat­li­ku rii­gi­kor­ra poolt ga­ran­tee­ri­tud ene­seväl­jen­dusõigust.

After-War uurib konflikte, mis on toimunud seoses pronkssõduri monumendiga Talinnas. Skulptuur püstitati 1947. aastal, et tähistada Punaarmee hukkunud sõdurite hauda. Enamusele eestlastest on see nõukogude okupatsiooni ja repressioonide, massiküüditamiste jne sümbol, kuid paljudele venelastele sümboliseerib ta võitu natsismi üle.

Näituse pealkiri „Me pole maailmas üksi“  oleks justkui märk sellest, et näituse läbiv teema peaks olema seotud maavälise eluga nagu näiteks tulnukad ning ufod. Kuid nii see pole, seda teemat puudutab vaid üks ruum, kus on video ja häälesalvestus. Põhiline teema on siiski eestlaste ja venelaste vaheline olukord ning omavaheline mõistmatus.

„Esimene kohtumine“

 Kõige enam meeldis mulle maal, kus on kujutatud kahte autot, mis on kokkupõrkes kõvasti kannatada saanud nagu ka seal olnud inimesed. Üks auto kujutab eestlasi: populaarne on eestlaste seas oma autodele kinnitada eesti lipukesed. Venelaste ühtsuse tunnuseks on saanud aga oranži-pruuni triibuline lint, mis igal endast lugupidaval vene rahvusest inimesel autos nähtaval kohal on. Viimasel ajal olen neid lindikesi märganud isegi inimeste küljes „moedetailidena“. Poliitika mõjutab tugevalt kunsti, mille alla kuulub ka moekunst. Me pole maailmas üksi, mis tähendab, et järelikult on maailmas ka teisi peale meie. Eestis ei ole ainult eestlasi, on ka venelasi, ukrainlasi, rootslasi jne. Me pole Eestis üksi ning meie suhtumine on vale, kui arvame, et me siiski peaksime üksi olema. Selle asemel, et püüda integreeruda, üritatakse igal võimalusel rõhutada seda, et me oleme täiesti erinevad. Igal rahvusel on „oma“ ajalugu ning viis asjade tõlgendamiseks. Miski siin maailmas ei ole must-valge. Seda tuleb mõista, mitte hukka mõista.

„Monoliit“

Teine töö, mis mulle väga meeldis, oli dokumentaalvideo aprillirahutuste ajal toimunud sündmustest. Seal oli kokku miksitud nii eesti, vene kui ka lääne-euroopa poliitikute ütlusi seoses suhetega Venemaaga, aprillirahutuste ajal üles võetud kaadrid ning kunstniku enda illustratsioon. See video paiknes maaliga, mis kujutab rahvuste kokkupõrget, samas ruumis. See video andis edasi hirmutunde. Hirmu, et sõda ei ole enam kaugel. Selle videoga üritabki kunstnik edasi anda seda mõtet, et inimestel on ajaloost ning ka skulptuuridest erinevad arusaamad ning tähendused. Video oli päris pikk ning panin tähele, et enamus näituse külastajatest ei vaadanud videod otsast lõpuni. Kaasaegne kunst nõuab aega. Kunstiteosest ei saa õiget arusaama, kui seda vaadata vaid ühe silmaga või pool tööst kinni kattes. Seda saab mõista vaid töösse süvenedes.

Kokkuvõttes jäin näitusega väga rahule. Olin vist üks vähestest, kellele Kristina Normani näitus sügavalt meeldis. Lugedes tema külalisteraamatut, oli tagasiside pigem negatiivne. Enamus inimestest ei pidanud seda näitust tõsiseltvõetavaks kunstiks või arvasid, et kunst ei tohiks sekkuda poliitikasse. Mina vaidleksin nendele arvamustele vastu ja usun, et kunst ongi just see vähestest viisidest, mille läbi on võimalik poliitikat ja poliitilisi sündmusi lahti harutada.

No comments:

Post a Comment