Monday, May 24, 2010

Fwd: Retsensioon, Johann-Gustav Lend, 11D

Tervist,

Panin aadressi valikuga veidi mööda. Kolm on kohtu seadus. Ehk jõuab nüüd nii nagu peab :)

Begin forwarded message:

From: Lend <lennnukas@gmail.com>
Date: May 8, 2010 7:19:54 PM GMT+03:00
Subject: Retsensioon, Johann-Gustav Lend, 11D


Olles varem modernse kunstiga vähe kokku puutunud, oli mul raskusi näituse väljavalimisega, kuna ei teadnud, mis mulle rohkem meeldib ning millest oleks parem rääkida. Seega otsustasin käia kolme erineva kunstniku näitust vaatamas: Kristina Norman-Me ei ole universumis üksi, Liina Siib-Gimme Danger ja Tim Davies-Sari, millest viimasest sooviksin lähemalt rääkida.

Näituse saali astudes märkasin esimesena suurt valget seina, millele oli kleebitud kangast punktid. Esialgu ei osanudki sellest tööst, mille nimi oli "Hajutatud", midagi arvata, kuid süvenedes sellesse ning näituse üldtemaatikasse mõistsin, et need puntkid sümboliseerisid mingisuguse lõhkekeha plahvatust ja võib-olla ka inimohvreid. Nimelt olid need punktid paigutatud tihedamalt ühte kohta ja keskkohast eemaldudes muutusid aina hõredamaks, mis on väga sarnane lõhkekeha poolt tekitatavale kraatrile. Punkte oli töös kahte erinevat värvi: Punane ja must. Kuna punast kangast oli kasutatud rohkem keskkoha läheduses, järeldasin ma, et punane märkis hukkunud inimesi ning must vigastatud inimesi.

Tänapäeva elust tekkis mul väga palju assotsiatsioone selle tööga, kuna sõdade nägu on muutunud ning autopommid tsiviilelanike vastu muutunud sagedaseks. Samuti ei saa ka mainimata jätta maamiine, mida varem väga sageli kasutati. Need lõhkekehad suudavadki ohvrite sugulaste ja tuttavate mõttemaailma kindluspunktist kaugele ja laiale hajutada, milleni taas jõudmine on pikk protsess. Väga tugevasti toetas "Hajutatud" ideed videokunsti töö "Pärjavalmistaja", mille sisuks oligi vaid kaadrid pärja valmistamisest. "Pärjavalmistajale" järgnes järgmine videokunsti töö, mille sisuks oli nende pärgade asetamine mälestusmärgile.

Antud näituse eripäraks minu meelest ongi see, et seal ei saa võtta ühte või kahte tööd ning sellest rääkida, sest see oleks nagu võtta puslest paar tükki ning kirjeldada neid. Minu jaoks moodustasidki kõik need tööd ühtse terviku ning ühe töö. Modernse kunsti puhul kõidab mind see, et tegu ei ole n.ö valmistootega, mida lihtsalt tarbitakse. See annab inimestele toorained, millest igaüks võib kujundada enda nägemuse, mis tähendab, et ühte kindlat tõlgendust ei ole olemas. Näitusesaalis oli mul esialgu jube raske leida sellest kõigest mingisugust ideed. Kõik tundus selline tühine ning kunsti paistis olema sama palju kui telefoniraamatus proosat. Kuid hiljem, pärast selle kõige seedimist, hakkasid tekkima seosed ning asi muutus märksa selgemaks.

Üldiselt oli näitus suunatud sõjandusele ning sellega kaasnevate kannatustele. Autor paistis soovivat rõhutada ahelreaktsiooni, mida inimeste hukkumine sõjas võib tuua, arvates sisse  selle vaimsema, sümboolse ning ka majandusliku poole. Kindlasti on tegu näitusega, mida võiks vanalinnas külastada, kuid arvestada tuleb sellega, et auku päevaplaanis sellega täita ei tohiks, kuna töö vajab mõtete vabastamist kiirest argielust ning kella jälgimisest.

J-G.Lend, 11.D


No comments:

Post a Comment