Monday, May 10, 2010

Helis Vesiallik, Retsensioon

Saadan retsensiooni uuesti, kuna lisasin selle eelmisel korral manusesse.
 

Tim Davies „Seeriad"

 

Külastasin kaasaegse kunsti näitust „Seeriad", mille autoriks on Tim Davies. Tegemist on Walesi ühe kuulsaima nüüdiskunstnikuga, kellel on olnud näitusi nii Suur-Britannias kui mujal maailmas. Kaasaegset kunsti iseloomustab kindlate stiilitunnuste puudumine, uudsus ning tähtsal kohal on kontseptsioon. Selle teostamiseks aga pole seatud kindlaid piire, vaid teoste loomisel võib kasutada kõiksuguseid materjale ja eksponeerimiskohti. Nendele iseloomulikele joontele vastas ka äsja külastatud näitus, kus kohtas nii installatsiooni kui videoid erinevatest teemadest. Teoste hulgast leidsin enda jaoks kaks vaieldamatut lemmikut: „Trummimäng II" ja „Hajutatud".

            Näituse uksest sisse astudes oli koheselt taustaks kuulda rütmikat heli, mis kuuldus eemal asuvast ruumist. Sissekäik oli mustade kardinatega eraldatud ning nende taga avanevas ruumis asuski minu üks lemmikuid teoseid „Trummimäng II", mille juurde ka see heli kuulus. Tegemist oli videoga, pikkusega 25' 30'' ning seda esitasid kaks kõrvuti asetsevat LCD telerit. Nagu eksponaadi pealkirigi ütleb, näidati trummimängu. Klipp algas sellega, et kummalgi teleril mängis üks beež trumm. Püüdsin leida mõlemas esituses sarnasusi ning esmapilgul tunduski, et mõlemad telerid näitavad täpselt ühesugust videot. Umbes minuti järel aga lisandus mõlemale videole üks punane trumm ning videod tundusid olevat peegelpildis. Paari minutiliste vahedega vahetusid aeg-ajalt kummalgi teleril ühe või mõlemal trummi vaatenurk ning selgus, et tegemist on siiski erinevate videotega. Seejuures aga oli trummimäng ise sünkroonis ning kogu see aeg põristati ühte ja sama rütmi, mis oli väga hoogne, veidi agressiivne, kuid ei mõjunud mitte ärritavalt vaid pigem kaasakiskuvalt. Mida küll võis kunstnik selle eksponaadiga püüda edasi öelda? Tegemist oli siiski lihtsalt trummimänguga, vahete-vahel näidati neid erinevalt kauguselt, isesuguste vaatenurkade alt, mõnikord lõpetas üks neist veidikeseks mängimise, kuid samas kordus kogu aeg üks ja sama kindel heli. Lugedes Tim Daviesi kohta, selgus, et oma kunstiga püüab ta nähtavale tuua peidetud tähendusi ja kästitleda globaalseid teemasid. See andis mingil määral kinnitust minu arvamusele, et teosega sümboliseerib kunstnik tänapäeva inimeste kiiret elutempot, mida iseloomustabki just see hoogne rütm ja trummimäng. See, et aeg-ajalt videos lõpetas üks pillidest mängimise või näidati neid teistest küljest, võiks tähendada, et vahel tuleb leida aega ka puhkamiseks ja hetkeks seisma jääda, samuti püüda vaadelda oma elu ja olukordi kõrvalt, teise nurga alt, sest sellise kiire elutempo juures võib paljugi märkamatuks jääda. Muidu lihtsalt ei pruugi märgata neid lihtsaid, ent olulisi asju, mis meid ümbritsevad.

            Teine lemmikteos oli ruumisinstallatsioon „Hajutatud", mis koosnes sadadest erinevatest rõivatükikestest seinal. Keskel oli neid tihedamalt ning ääre poole aina hajutatumalt. Töö meeldis mulle, kuna oli väga ilus ja huvitav. Efektne oli punaste ja tumedate detailide kontrast heledal tasutal ning selline kunstilahendus sobiks hästi ka lihtsalt sisekujunduselemendiks. Raske aga oli arvata, mida võis autor selle installatsiooniga sümboliseerida ning tundus, et eesmärk oli lihtsalt huvitavat mustrit kujutada. Lisateavet selle töö otsides kohta aga selgus, et sihiks on meenutada plahvatusjälgesid, verepritsmeid, mis epitsentrist kaugemal on hõredamad, kuid viitavad siiski ohule. Selline taotlus tundus üllatusena, sest ei osanud oodata pealtnäha taoliselt ilusalt kunstiteoselt nii jubedat tagamõtet.

            Tegemist oli minu esimese kaasaegse kunsti näituse külastusega ning see jättis positiivse mulje. Sealt sain tõestust asjaolule, et tõesti kõigest võib kunsti teha. Esimene teos, mida ma seal nägin oli „Pärjavalmistaja", mis tuli esialgu väga üllatusliku ja ootamatuna ning esimese reaktsioonina tekkiski küsimus: kas see ongi kunst? Nimelt ei osanud ma alguses näituselt midagi nii lihtsat oodata, sest video kujutas ju ainult pärja valmistamist. Esimesest üllatusest üle saanud, hakkasin mõne aja pärast teoseid teise pilguga vaatama ning näituselt tulles olin vägagi positiivselt meelestatud, sest kunst võib olla samas nii lihtne kuid omapärane.

 

Helis Vesiallik, 11.B

No comments:

Post a Comment