Thursday, May 20, 2010

Kristo Kull 11a

Külastasin Kristina Normani näitust „Me ei ole universumis üksi". Näitus koosnes Kristina Normani loomingust aastatel 2007-2010. Näitusel oli mõni pilt, videod, skulptuur ja installatsioonid.

Kahe teose valimisel lähtusin ma näituse pealkirjast „Me ei ole universumis üksi". Esimene töö, mis mulle meeldis oli segatehnikas tehtud installatsioon „Kogukond". Klaaskasti sisse oli pandud erinevaid väikseid pronkssõdureid, kes olid kaetud nii öelda erinevate kostüümidega ja nad olid punase lindiga kinni seotud. Pronkssõdurid olid kaetud erinevate kangelaste(Batman, Miki hiir, Elvis Presley) kostüümidega. Esimene reaktsioon selle teoses kohta oli väga huvitav, sest see ei olnud minu arvates tavaline, igapäevane kunstiteos. Minu tähelepanu haaras see, et tegelasteks olid väga ebaharilikud, kuid samas väga kuulsad „tegelased" ning teose nimeks olid „Kogukond", aga üldjuhul selliseid tegelasi ühes kogukonnas ei kohata. Ma arvan, et teoses on üritatud edasi anda sellist ühtsuse tunnet, et inimesed, eks tegelikult väga kokku ei kuulu ei taha väga isegi kokku kuuluda, sellepärast on nende ümber pandud ka see punane lint, et nad nii-öelda laiali ei jookseks. Seega on üritatud jätta muljet, et inimesed on koos. Tunnen, et lugu, mida üritatakse edasi anda seisneb selles, et läbi ajaloo on olnud silmapaistvaid isikuid ning ka nemad peavad saama läbi ning olema kogukonnas isikutega, kes on „hall mass" (teose puhul seal superkangelaste keskel). Autor üritab öelda, et kõik peaks omavahel hästi läbi saama või vähemalt proovima, sest isegi need, kes on teistest kuidagi üle on ikkagi kogukonnas. Ma arvan, et selle teose pea teema seisnebki selles, et praegusel ajal peab kogukonda koos hoidma see punane lint, mis nende tegelaste ümber on kandnud, sest muidu läheks nad kõik oma teed ning ei vaadaks enam kunagi tagasi. Ma arvan, et see teos on valmis, sest need keskel olevad mitte silmapaistvad figuurid on üritatud jätta just sellised nagu nad hetkel on, sest on tahetud edasi anda ideed, et kõik ei ole erilised ning ka nemad kuuluvad „punase lindi sees olevasse ringi". Tundub, et antud teose koht ei ole oluline, sest mõte mida see kannab on nii suur, et seda saaks vaadata iga nurga alt ning igas kohas kogu maailmas, aga see kannaks siiski sama mõtet edasi. Küll aga on uskumatult suure tähtsusega selles teoses värv, sest sellega eristab autor suuremad ja tähtsamad figuurid teistest ning seejärel teeb nad täpselt sama suureks kui on värvimata figuurid keskel. Värvidega on välja toodud need, keda peetakse tähtsamaks ning siis on näidatud, et need tegelikult on täpselt nagu teised tegelased tol teosel. Arvan, et kaasaegne kunstiteos tõepoolest vajab aega, sest kõikide teoste (kaasaarvatud antud teose) ideele ei saa võibolla ropsust ning ühest silmapilgust pihta ning alles pikaajalise uurimise tagajärjel tulevad ideed, et miks autor seda teost just nii teinud on. Kunstnik Kristina Norman on vägagi vastuoluline tuleb välja, sest algselt tahtis ta oma peateost „Pronkssõdurit" mäele panna, et see oleks kõigile näha, aga see oli vastuolus politseiga. Samas tuleb välja, et ta tahab välja tuua erinevate rahvuste erinevused ning sellega kaasnevad tagajärjed. Kunstnik tahab öelda, et inimesed peaksid elama koos õnnelikult ning nende ümber ei peaks olema kinnihoidvat punast linti, mis hoiaks neid, et nad laiali oma suunas ei jookseks.

            Teiseks teoseks oma retsensioonis valisin pildi „Esimene kohtumine", kus on kujutatud kahte liiklusõnnetuses osalenud autot, millest ühel on Eesti lipud ning teisel vist vene mingisugused lipud. Minu esimene reaktsioon oli väga vastukajaline, sest sellel pildil on kujutatud väga suurt liiklusõnnetust, arvatavasti mõlemapoolsete juhtide ning kaassõitjate surmadega ning see tekitas vastukaja, sest pildilt on näha, et vast ei olnud see õnnetus juhuslik kuskilt ristmikult valepööre või midagi sellist, vaid just tahtlik kokkupõrge, just nagu oleks rahvused meelega koos läinud autodesse ning siis kihutanud täis kiirusel üksteisele otsa. Algselt haaras mu tähelepanu see, et tõepoolest oli toimunud kokkupõrge, kuid veidi pikaajalisema uurimise põhjal sain aru, et see vereplekk ning üldse autod ja muu seal pildil ei olegi nii oluline, vaid just need lipud, mis mõlema autode juures paista on. Arvan, et kunstnik tunneb, et kui midagi kiiresti ette ei võeta siis tulevikus just nii eestlased ning venelased lõpetavad, suure ja väga laastava õnnetusega, millel on mõlemapoolsed ohvrid. Teos paneb mõtlema kõigile nendele eelarvamustele, mis eri rahvuste kohta tehakse, näiteks eestlased juba sünnist peale ei salli venelasi või ameeriklased otsivad lennujaamas kõik araablased läbi jne. Kui poleks eelarvamusi, siis poleks ka nii suuri ja suurte vereloikudega kokkupõrkeid. Tunnen, et teose nimi ütleb selle kohta kõik ära, sest see on nii tabav. Kumbki õnnetuses osalenud pool ei teadnud eelnevalt teistest isikutest midagi, kuid näes neid lippe aknast väljas sundisid nad oma jala pedaalile ning keerasid rooli otse teise auto suunas. See näitab eelarvamusi. Ma arvan, et teos on tõepoolest valmis, sest kuigi seal ei ole jällekord nii väga toodud välja ilusaid detalie või muid imelisis kunstiväärtusi, kannab see väga suurt mõtet ning sellega ongi kõik tehtud. Sellele on kõik üles ehitatud. Jällekord ei ole minu arvates teose asukoht oluline, loomulikult kui see oleks mõne tänava nurgal seina küljes ei pöörataks sellele nii palju tähelepanu, aga mõte on nii suur, et see siiski paneb vaatajad oma tegude ning eelarvamuste üle mõtlema ja tihti ka tehtud tegusid kahtsema. Teoses on antud värvidega edasi hästi riikide lipud ning see teebki värvid antud teoses oluliseks. Kunstnik tahab teosega öelda, et eelarvamused on halvad ning nende olemasolul on lõpp väga verine ning traagiline.

            Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et näitus äratas minus mitmeid erinevaid tundeid, sest kuigi teema oli juba väga igalt poolt läbi käinud ning võib-olla liigagi lahatud siis siiski suutis autor oma väheste, kuid väga sügavaid mõtteid kandvate teostega edasi anda kõike mida ta tahtis öelda. Oleks võinud olla rohkem kunstiteoseid, kui filmiklippe, kuid siiski väga südamlik ning mõtlemapanev näitus. Isiklikult otsingi rohkem kunstis sügavat mõtet, kui lihtsalt pildilist ilu, seega liigutas see näitus mind sügavalt.



Hotmail: Powerful Free email with security by Microsoft. Get it now.

No comments:

Post a Comment