Sunday, May 9, 2010

Kunstiajaloo retsensioon Elisa Heinsar 11a

Otsustasin külastada Kristina Normani näitust „Me ei ole universumis üksi". Vabaduse väljakul Tallinna Kunstihoonesse astudes olin valmis selleks, et minu õlgadele langeb umbes tonni väärtuses kõikvõimalikke maale, skulptuure ja muud, kuid näitusele sisenedes sain suure "pettumuse" osaliseks, kuna esialgsel vaatamisel silmasin vaid kahte tavapärast ja käega katsutavad kunstiobjekti. Peale mõnda saalis veedetud minutit sain aru, milles seisneb näituse mõte-autor oli peamiselt rõhunud 2007. aasta aprillis toimunud pronksiöö rahutustele. Järgnevalt kirjeldan oma kahte lemmikteost, mida oli üpris kerge valida, arvestades asjaolu, et enamuse näitusest moodustasid videod.

„Kogukond" (installatsioon, segatehnika)

Klaaskastikesse on paigutatud mitmekümne esialgsel pilgu peale heitmisel ei saanud ma aru, et kõik nööriga kinni seotud inimesed kujutavad pronkssõdurit. Ma pole päris kindel, kuid ma arvan, et kunstnik püüdis sellise skulptuuriga edasi anda erinevate inimeste koondumist üheks suureks tervikuks mingi kindla sündmuse puhul. Mehikestel olid seljas kõikvõimalikud erinevad riided-mõni oli riietatud Supermaniks, teine kosmonaudiks, kuid enamuse moodustasid lihtsalt mustaks värvitud miniatuursed skulptuurid. Teos jätab väga tervikliku ja valmis mulje-väljaspoolt ümbritsevad ringi väga erinevad inimesed, kuid seestpoolt vajub kõik kokku lõpmatuks halliks massiks. See osutus ka näitusel minu lemmikteoseks, jättes nii palju otsi lahtiseks ja seega inimestele palju mõtlisklemisainet.

            Teiseks teoseks otsustasin valida aukartust äratavalt suure pronksmehe, kes vapralt trosside abil saali keskel rippus. Peamiseks erinevuseks tõelise pronkssõduri vahel oligi värv-kõik muu tundus olevat identne. Kuju vaadates meenusid tahestahtmata erinevad seigad pronksiööst, mis oli antud näituse puhul ilmselgelt kunstniku poolt taotluslik. Jäin hetkeks suure mehe kõrvale seisma ja mõtlesin, miks ja kuidas on kõik Eesti ja peaaegu sama suure Venemaa vahel sündinud, ning tekkis soov uurida ning vaadata kõike veel ja veel kord.

            Näitust ei saa lahterdada kõige tavalisemat tüüpi väljapanekute alla seda just suurt videomaterjali arvesse võttes. Üldkokkuvõttes mulle väga meeldis Kristina Normani töö-ajendas mind kõige üle sügavamalt järele mõtlema. Oma kaht lemmikteost kirjeldades püüdsin siseneda autori mõttemaailma, ja leidsin, et „Kogukond" kujutab kui väikest Eestit, kes püüab ohjata tohutul hulgal vene mässulisi, kuid suur kuldmees on nagu Venemaa-mõjuvõimas ja kõigutamatu.

 

 



Hotmail: Trusted email with powerful SPAM protection. Sign up now.

No comments:

Post a Comment