Friday, May 14, 2010

Kunstinäituse retsensioon, Cathy Puusepp

Tere!

Saadan Teile uuesti oma retsensiooni. See kord siis tööd mitte manusena lisades.

Tervitades,

Cathy Puusepp, 11c

Olles külastanud Tim Daviesi näitust „Seeriad", analüüsin kahte teost, mis jäid kõige enam silma ja avaldasid enim muljet. Nendeks töödeks olen valinud „Trummimäng II" ja „Kadett. Auvanne Swanseas".

 

„Kadett. Swansea", 2006, DVD

 

Tim Davies puudutab sõjatemaatikat mitmetes videotes, kuid vaataja ei näe ei lahinguid ega ka mitte kodumaad kaitsma kutsuvaid poliitikuid, kunstnik on huvitatud militaarsete rituaalidega kaasnevatest detailidest, nende peidetud tähendustest ning esinemisest kultuuris. Teose üheks kõige enam väljajoonistuvaks omaduseks on väsinud, kuid kohusetundliku kadeti alateadlikud liigutused, mis kaasnevad üha uuesti läbides kordi ja kordi rituaali, mis kaasneb monumendi kaitsmisega. Tema sõjamemoriaale käsitlevad videod on esimesel pilgul väga kriitilised, kuid süvenemisel on selge, et kunagi ei ole üheselt mõistetavat olukorda ega veel vähem selle üheselt mõistetavat tähendust. Tema videote psühholoogiline atmosfäär on märksa olulisem, kui konkreetse sündmuse jäädvustamine. Tema sõjamonumentidega seotud tööde seeriad on esimesel pilgul väga kriitilised, kuid lähemal vaatlemisel on selge, et ta käsitleb sõjamonumente kui keerulist problemaatikat. Vaadates videos valitsevat olustikku - näiteks tugeva tuule näol, hakkas mul kahju poisist, kes pidi seda trotsima ja vaatamata kõigele oma kohust täitma ja auvahtkonnas olema. Tema ülesandeks oli etendada sõdurit monumenti kaitsmas ja seda ta ka tegi. Tegevuse järgi võis oletada, et tegemist on mõne tähtpäevaga, mis on selle monumendiga seotud ning inimesed käivad mälestuseks pärgasid asetamas selle juures.

 

„Trummimäng II", 2010, DVD

 

Vaadates videot trummipõrinast, ei osanud ma esialgu selle kohta midagi arvata. Ma ei mõistnud, mida on Tim Davies sellega öelda tahtnud. Istudes ekraani ette ja olles vaadanud umbes 10 minutit videot trummimängu, tundsin ma nagu mu südamelöögid oleks kiirenenud. Mind valdas alateadvuses hirm ja tunne, et kohe juhtub midagi halba. Trummipõrin oleks olnud nagu millegi halva ettekuulutajaks. Määravaks sai ruumi kujundus, kuhu ekraanid olid asetatud. Just seetõttu, et ruum oli pime - ainukeseks valguseks oli videotest tulev valgus. Trummipõrina hääl oli ainuke heli, mis toas kostus ja mängis väga valjult. Heli tugevenes ja kiirenes, kui video algas uuesti otsast peale.  See pani aluse ka tundele, nagu oleksin ma ise olnud vahetult selle keskel ja oleksin midagi läbi elanud.

Lõppkokkuvõtteks võin öelda, et olen avastanud enda jaoks kaasaegse kunsti näol midagi, millest ma varemalt ei teadnud, kuid nüüd on see tekitanud minus huvi, et seda veelgi enam tundma õppida ja mõista. Kaasaegne kunst jätab ruumi enda fantaasiale ja annab võimaluse kunsti mõista vastavalt enda kogemustele ja kunsti tajumisele. Nii nagu kunsti üldiselt, nii ka kaasaegset kunsti, näeb ja kogeb iga inimene erinevalt ja vastavalt sellele tekivad ka erinevad tunded ja muljed.

 




----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment