Monday, May 10, 2010

Kunstiretsensioon.

Tere! 
Mati käis ka Tim Daviest vaatamas.

Hej!

Käisin vaatamas, nagu ka äärmiselt paljud teised, Tim Davies'i soolonäitust. Nimi oli sellel „Series". Mitte midagi ütlev pealkiri peas mõlkumas ja külm ilm ning paar klassiõde mind mu rännakul kaasaegse kunsti hingemaailma saatmas, avasin ma Vabaduse väljaku kõrval asuva galerii ukse. Eemal seinal mingi imelik kujund, justkui värvitud, teistel seinadel ekraanid ja lisaks kõigele kaks paksu musta kardinat, katmas midagi salapärast.

Kohe kargas ligi halli habemega boheemlaslik mees, kes pakkus kataloogi. Lõin selle lahti ning sain Timi kohapealt veidi targemaks, kohutavalt pakkus huvi tema Eestis loodud teos „ Kiillauses." Sain ka teada, et Tim õppis Norwichis ning on patsifistlikute vaadetega Walesi rahvusluse kaitsja. Sõda käsitlen ta detailselt ning keskendub lahingute ja arutu tapmise asemel tseremooniatele ja rituaalidele.

Esimene teos ( või oleks õigem öelda kompositsioon? ) mis silma hüppas oli '96 aastast pärit „Hajutatud" ( „Scattered" )

Esialgu puudub reaktsioon. Siis hakkan mõtlema: mis pagan see veel olema peaks? Märkan naelu, mis hoiavad riidetükke ,pisikesi punaseid musti ja rohelisi(?) seinas. Keskel suur punaste ülekaal, justkui rahvamass, mis koguneb jutlustaja ümber. Löön lahti meile antud a4 formaadis kummalise fondiga kirjutatud lehe, kus jutustab veidi hr Daviesist ja loen:

...aga ka sadadest kantud rõivaste tükkidest valmistatud ruumiinstallatsioon, mis meenutab plahvatusejälgesid, verepritsmeid, mis epitsentrist kaugemal on küll hõredamad, kuid neiski peitub viide ohule." Ok. Ilmselt võib ka niiviisi. Vaikselt hakkab midagi nagu tuksatama. Justkui mõnest Remarque sõjateemat käsitlevast raamatust või siis mõnest eepilisest sõjafilmist väljakistud kaader, kus (peaaegu alati) hea sõdur saab tabamuse pahade lennutatud mürsust, granaadist või millegist muust kurat-teab-millest lendavast ja tapvast. Järgi on jäänud ainult punane vihm. Tegelikult jääks vist kiiver ka kuskile eemale vedelema. Teos tundub suhteliselt universaalne, alati erinev. On ilmselge, et uude kohta paigutusega teose välimus ilmselt natukene muutub, aga üldilme jääb alati samaks. Teose nimi võiks olla ka „ Nimetu" , „untitled" või midagi muud seesugust. Ilmselt ei muutuks midagi. Pean ausalt tunnistama, et sealt salapärasest kardinatega varjatud toast väljudes, meenusid mulle seal keskmisel seinal kaks kehaosa, mis asetsevad naistel rindkere peal. Ei teagi miks kohe, lihtsalt tuli pähe selline huvitav võrdlus. Võttes aluseks meie infolehe, võib mõelda sellele, milline on sõja emalik roll. Sest kahjuks on just sõda see, mis kasvatab paljudes riikides poisikestest mehed, ja seda selle mõttekõlksatuse kõige otsemas tähenduses, ehk siis lapssõduritest saavad ju ka kord mehed, kes on kogu elu näinud tapmist ning seega oma hinge lõpmatuseni ja sellest kaugemale ära rikkunud. Ja seda üldse mitte vabatahtlikult. Paha hakkas natukene. Ning ka maailmasõdade järel oli kadunud põlvkond see, kes oma elu tähtsaimad etapid veetis sõjas. Sõjas mitte inimeste, vaid maailmapiltide ja ideoloogiate vastu, kus inimeste tapmine/ hävitamine olid lihtsalt üks elu (eba)loomulik osa. Natuke halvem hakkas.

Okei, hüva. Nendele hajutustele vaatamata seadsin sammud kardinate poole. Hirm oli. Mis kurat seal veel olla võib? Pistsin alguses ühe käe, seejärel teise sinna sisse,keegi neid otsast ei napsanud, ning astusin sisse. Hämarus. Läikivad ilusad ekraanid, videod jooksmas neis. Tühi, põhjuseta müra. Ei saanud ma kohe mitte midagi aru. Kas ma olen tõesti nii loll ja rumal ja madal ning väike inimene? Või on asi kellegis muus? Hmm... Olles natuke süvenenud ning harjunud pimedusega, loen välja, et minu ees on esitletud seeriat „Kadett" („Cadet")

Näha võis mitut ekraani. Sain aru, miks kutsutakse Teda seeriates mõtlevaks kunstnikuks. Või noh...ega eriti ei saanud küll. Eraldi võttes ütlesid need ekraani mitte midagi. Ja kokku pannes? Noh...suhteliselt sama – tühjus minu oimusagarate vahel. Jooksvast tüübist kuni tuule käes vaevlevate sõdurite ning tukkuva mereväelaseni - ei saa mina sellest aru. Tahetakse rõhuda tänapäeva sõjalise maailma ebameeldivusele? Nagu kontidest läbi raiuv külm tuul. Või siis hoopis igavusele? Vaatasin neid ekraane mõne hetke, taustaks trummipõrin, ning tunnetasin enda hinge tühjust. Rõhutada tahtis Tim vist sõdadega seostuvaid ebameeldivusi (tuul), inimeste rutakust seoses tähtsate asjadega (jooksev kadett) ning ehk ka seda, et sõjad on ikka veel üksluised ja halvad, ajades rindele noori inimesi, ning et ega neis midagi erilist muutunud ei ole. Noores seisvas kadetis võib justkui märgata väikest ebameeldivust pealesurutud kohuse suhtes. No hüva, midagi vist ikka seal on. Teos ei mõjuks hästi valgusega täidetud ruumis, ilmselgelt on sellel põhjusel ka lisatud rasked, justkui muust maailmast eraldavad kardinad. Müra ja liikuvate kaadrite keerukuse ning rutakuse pärast ei taha seal kaua viibida. Nagu ka sõjas ei oleks meeldiv olla, lahkun läbi kardina, mis eraldas mind nende minutite jooksul tänapäevast.

Lahkun selles väiksevõitu galeriist vastakate tunnetega. Olen justkui natuke rumalam, aga samas ka tükk maad targem. Tundsin end halvast, et ei olnud suutnud viia ennast samale lainele kaasaegse kunstnikuga, samas teades, et see näitus muutis midagi minu sees. Eks see kaasaegne kunst olegi selline – raskesti mõistetav. Näitus tundus kohutavalt keeruline ja segane. Kodus kataloogi silmitsedes jäi silma üks tõsiselt huvitav töö temalt. Nimelt „Returned Parquet." Kahju, et see on kusagil Kesk-Ameerika džunglis ning kaob vaikselt seda ümbritsevasse maailma, just nagu ilmselt kaob ka kaasaegne kunst ajaloo kardinate taha. Ei tea küll mis järgmisena rebitakse krono-sünklastilisest ifundibulumist välja kunstimaailma revolutsioneerima.


Mati Sild, 11c



Hotmail: tasuta usaldusväärne ja rikkalik meiliteenus. Hankige nüüd.

No comments:

Post a Comment