Friday, May 14, 2010

Madis Ollikainen 11b

Retsensioon

Kristina Norman  "Me ei ole universumis üksi"

 

 

          Näitus oli väga mõtlemapanev ja süvenemist nõudev. Väljapaneku täielikuks mõistmiseks on vaja teatavat taustinformatsiooni. Et kogu sealne olustik moodustas ühe ühtse terviku ning kunstiteose, siis lahkaksin ma eestkätt just näitust üldisemana ja siis heidaks põgusa pilgu kahele üksiktööle.

            Kristina Norman on valinud parajalt ohtliku materjali, millest nö. voolida.  Juba aasta eest kui tema kullast pronksmehe esitlus politseiga lõppes, kerkis mõttesse, et miks küll on vaja pommiga mängida. Tallinnas toimunud rahutused on ju küllalti värsked ning haavad neist veel veritsevad. Alles hiljuti jõudsid viimased sellega seotud intsidendid kohtusse. Emotsioonid on ikka veel kerged tulema ja ilmselt see nii ka jääb. Minulgi tõusid parajalt radikaalsed mõtted seda näitust silmitsedes.

Aljošaga seonduvad videod lõid just parajalt särtsaka meeleolu. Milleks seda kõike siis vaja oli? Eesti kahte kogukonda ühendamaks nagu kunstnik ise väidab? Isiklikult aga kutsus nimi Norman esile seose teatava telestaari ja tema parteilise kuuluvusega, mispeale ka Kristina poliitilisi tagamaid uurida proovisin. Kahjuks mingit kinnitust ega vastuväidet sellele ma ei leidnud, erakondade liikmete nimekirjasid ei paistnud kuskil olevat. Seega jääb mulle ikkagi segaseks, täpselt kuidasmoodi ma sellesse näitusse siis lõppude-lõpuks suhtuma peaksin, sest minu jaoks on tegu vägagi piiripeal kõndiva esitlusega. Nimelt võib seda väga mitut moodi tõlgendada.

 Kõige ilusam olekski seda vaadelda kui püüdu ühendada inimesi ning kutsuda meid üksteist mõistma ja toetama. Maailmale kui tervikule ei teeks paha, kui eri rahvused korraks oma nahast väljuksid ja ka teise muresid prooviksid mõista. Pronksmees on hea näide sellest, kui vastandlikult võib üks ja seesama mõjuda erinevate taustadega inimestele. Säärase tausta ja põhimõttega oleks näitus ääretult sümpaatne, ent ilmselt suhteliselt mõttetu. Kuna selle iva mõistmiseks on vaja siiski natukene keskmisest kõrgemat intellektuaali ja ka soovi seda mõista. Ning need, kes seda oleksidki võimelised mõistma, ilmselt juba mõistavadki seda, teised aga arvatavasti jäävadki oma arvamuse juurde vankumatuteks.

 Palju radikaalsem oleks aga lugu, kui näituse taga seisaksid teatavad poliitilised suhted ja püüdlused hoopiski teha nime, et läbi lüüa mõnes venemeelses parteis, mille nime pole siin vast vajagi nimetada. Just see võimalus paneb mind antud näituse juures vägagi mõtlema, sest kui see olekski nii, siis tembeldaks mina kogu selle kompoti riigi ja rahvuse reetmiseks.

Alles nüüd, kus pikemalt selle üle juureldud, hakkan ma mõistma, et ehk omas just see UFO kivi võtit kogu selle loo südamesse. Kahjuks tundus too esialgu koos oma saate videos tulnukatest kõnelenud meesterahvaga suhteliselt debiilne ning eemale tõukav. Selles suhtes, et kui sa näed maa mingit suvalist kivi millele on peale graveeritud UFO ja siis keegi räägib lendavatest taldrikutest ja kes teab millest veel, siis vabandage väga,  see tundub absurd. Seega, ma lihtsalt ei uurinudki seda teost eriti, vaid jätsin ta koheselt sinnapaika, kuna ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Samas oli kõige muuga võrreldes totaalselt kontekstist väljas oleva eksponaadiga, mis tõttu kaldun nüüd arvama, et temas peituski kogu võti sellele, kuidas seda näitust tõlgendada. Niisiis jäängi ma veidikene pimedusse, mis ehk ongi hea.

 

„Kogukond" –

Inimmass kujutatuna läbi pronksmeeste on kahtlemata sümbol, ent mille, selles on küsimus. Nimetades teost kogukonnaks ja kujutades pronkssõduriga masse ja  erinevaid karaktereid võiks ju sellest kõigest välja lugeda, et kõigil on oma pronkssõdur. Oma kindel sümbol, mis tähendab neile midagi ja et eestlased peaks proovima rohkem mõista mida see venelastele tähendab. Sellele peaksid aga venelased samaga vastama jne..

Ent see on minu otsitud kirjeldus, mis haakuks kuidagigi pealkirjaga ja mis jätaks teosest ilusama mulje. Tegelikkuses tunnen ma sellega seoses hoopis süngemaid emotsioone ja kurjakuulutavaimaid mõtteid. Alustagem siis kasvõi sellest, et juhul kui see sümboliseerib, et kõigil on oma nö. pronkssõdur, siis peaks küll pigem ütlema, et ka Ameerikal on oma pronkssõdur. Kuna enamik toodud karakteritest pärinesid USA-st.

Eestlasena aga sümboliseerib Aljoša mulle surma, küüditamist, okupatsiooni, sõjakurjategusid ja terrorit. Kõik need koledused, mida Venemaa on eestlastele peale surunud on sulatatud pronkssõdurisse. Seega, kuna tegu on Eesti Vabariigiga, ei tule mingisugunegi vastastikune mõistmine pronksmehe asjust kõne allagi, sest antud sümbol sümboliseerib meie Vabariigi anastamist ja tema eksistents on puhas riigireetmine ning rahvuslik häbiplekk, mis tuleks kõrvaldada. Nähes nüüd tervet armeed pronkssõdureid, keda kutsutakse kogukonnaks ja kes on maskeeritud nii supermaniks kui ka Elviseks siis see ajab harja punaseks küll.

Niisiis ei oskagi ma täpselt öelda, mida kunstnik oma teosega mõtleb. Kuid julgen arvata, et ilmselt siiski sihtis ta rohkem selle ühtsuse ning rahumeelse uniooni põhimõtte poole. Eks tegelikkuses, kui kõik see poliitiline tagaplaan välja jätta, oli ju suhteliselt pilkupüüdva konstruktsiooniga.

 

„Esimene kohtumine" –

            Verine avarii Eesti lippu ja Georgi linti kandvate autode vahel on sammuti suhteliselt poleemiline. Esmapilgul tundub teos täiesti absurdselt tavaline ning mõttetu, väljendades lihtsalt konflikti Eesti ja Venemaa vahel. Pikema mõtiskluse järel jõudsin aga järeldusele, et joonistuse taga võib peituda väge sügavam mõte.

            Esiteks jääb mulle silma asjaolu, et pildil tundub justkui Eesti/eestlased sõidaks Venemaale/venelastele sisse, nagu meie oleksime need agressorid. See tundub aga absoluutselt uskumatu, kuidas saaksime meie olla kuidagimoodi agressorid? On ju Venemaa see mitteametlik Teise ilmasõja alustaja, kes meid okupeeris. Või peaksime end süüdlastena tundma, kuna soovime pronkssõduri kadumist? Jumala eest, säärane lähenemine on absurd.

            Lähemal uurimisel hakkab mulle aga pistma nagu oleks autode juures ka inimesed, kusjuures nende seal olemises või mitte olemises pole ma siiani kindel. Ent mulle tundub nagu oleks Eesti lipuga auto juht ukse taga ja vaatleks olukorda, samas kui Georgi linti kandva auto juht surnult kuskil ukse ja masina vahel lamab. Ka verd on venemeelsema masina kõrval märkimisväärselt rohkem. Peab tunnistama, et kõik see tundus mulle üsnagi kaua müstiline ja arusaamatu ning pildi mõistmise ja lahti dešifreerimisega tegelesin uskumatult kaua ja mitme tasandiliselt. Konks peitub, aga pealkirjas: esimene kohtumine. Kus kohtusid Eesti Vabariik ja Venemaa esmakordselt? Eks ikka Vabadussõjas, kui meie riik oli veel õige noor. Kui pealkirja sedasi tõlgendada, siis on ka pilt ise äärmiselt loogiline, sest siis olime tõepoolest, meie eestlased need, kes oma riigi kuulutasid ja Venemaast lahti lõid ja seda jõuga tegid. Lisaks kõigele suutsime siis ka suurt Venemaad võita ja meile järeleandmisi saavutada.

            Niisiis võiks öelda, et „Esimene kohtumine" justkui tuletaks kõigile meelde, et eestkätt olid eestlased need, kel  rammu rohkem ja kes venelased vankuma panid. Ilus oleks ju mõelda, et me seda ka teinegi kord teha suudaks. Selline tõlgendus sellele pildile on mulle täitsa meeltmööda, aga mind häirivad kaks asjaolu. Nimelt ei suuda ma sellise olemusega teost kuidagi kogu ülejäänud näitusega täielikult siduda ning see paneb mind kahtlema, kas ma ikka autorit õigesti mõistan. Teiseks jääb mulle mõningal määral selgusetuks, täpselt mida tähendab ja sümboliseerib Georgi lint ja kuidas sellesse suhtuma peaks. Kuna internetist olen saanud selle kohta suhteliselt vastandlikku informatsiooni. Kohati ilmusid kirjad justkui peaks ka eestlased seda auga kandma. Samas kaldun arvama, et päris nii see nüüd küll ei ole.

            Lõppude-lõpuks on siin kohal siiski tegu minu arvamusega ja kuna mulle meeldib arvata, et see pilt väljendab meie Vabadussõja võitu ning tuletab kõigile seda meelde, siis nii ma ka arvan.    

 

 

 

  



Hotmail: tasuta usaldusväärne ja rikkalik meiliteenus. Hankige nüüd.

No comments:

Post a Comment