Monday, May 10, 2010

Näituse retsensioon. Annemari Parmakson. 11.D.

Tim Davies. Seeriad / Series.

Galeriisse sisenedes tõmbas paratamatult esimesena tähelepanu otse sissepääsu vastas paiknev installatsioon. Valge sein, sellele keskkohast kinnitatud väikesed riidetükikesed, enamik punased, mõned ka mustad, rohelised ja mõned väga üksikud ruudulised. Oma nelja seinast eemale ulatuva tipuga meenutasid riidetükid esmapilgul väikseid lõkkeid, mis olid paigutatud nii, et jäi mulje, nagu oleks valge seina kolmes kohas mingi salapärane külgetõmbejõud, mis värvilisi osakesi enda poole tõmbab. Sellele mõeldes tekkis ka endal tunne, nagu tõmmataks mind vastu minu tahtmist mingis suunas, tundsin ebamugavust. Kuna olin lugenud, et näitus on sõjateemaline, siis samastasin minu ettekujutuses 3 keskpunkti poole liikuvaid osakesi inimestega ühiskonnas. Toimub pidev urbaniseerumine, elu justkui sunnib meid teiste omasuguste lähedust otsima, täiesti omal käel elades oleks palju raskem majanduslikult ja emotsionaalselt ellu jääda. Sõjatemaatika varem loetud tekstidest meeles, samastasin punast värvi riidetükkidel verega. Seega avanes teose mõte minu peas nii: inimesed liiguvad üksteisele järjest lähemale, kuid selle tulemusena tekivad nö keskpunktides, kus on palju inimesi (riidetükke), konfliktid (näiteks sõjad) ning need samad inimesed saavad ise selle läbi viga ja kahjustada. Sellegi poolest ei lõpeta nad kogunemiskoha poole liikumist, nad on justkui selleks sunnitud, sest nad ei oska enam teisiti, nad ei tule isegi mõttele, et võib-olla võiks püüe voolule vastu võidelda neid päästa.
Pikemal mõtlemisel teosele hakkavad nelja väljaulatuva tipuga riidetükid meenutama paberist volditud kurgi, mis on Jaapanis ja tegelikult ka ülemaailmselt rahu sümboliks. Punast värvi jällegi verega samastades tuleb selgelt välja taiese sõjavastane sõnum. Arvan, et selle edastamine oligi kunstniku eesmärk selle installatsiooni loomisel. Kuid kuidas täpselt (see tähendab, milliste vahendite ja kõrvalepõigete abil) see idee vaatajani jõuab, sõltub iga konkreetse kogeja mõttemaailmast ning on kordumatu.

Teine teos, mis silma jäi, või õigemini, tegelikult alguses just ei jäänud ja selle pärast hiljem minu uurimisobjektis saigi, oli "Pärjavalmistaja II", video, mille sisu ja ülesehitus on tegelikult väga minimalistlik ja monotoonne. On näha puidust lauda, millel on erinevad üsna tagasihoidlikes värvides lilled ning pärja valmistamiseks vajalik ringikujuline alus. Kaks kätt võtavad kiirustamata laualt lilli ja asetavad need alusesse, samm-sammult valmib pärg. Ruum on hämar ja valgustatud on vaid laud ning sellel toimuv, inimene jääb täiesti anonüümseks, temast on näha vaid käed. Pärjavalmistaja liigutuste järgi tundub, et ta pole mingi algaja, ta tunneb oma tööd ja ei eksi, pärja valmimine on ette teada ja garanteeritud. Kuid mis pärjast edasi saab, milleks seda tehakse? Kujutan ette, kuidas pärjavalmistaja lisab sinna hiljem musta lindi kellegi lahkunu nime ning hüvastijätusõnadega, see pärg läheb kellegi hauale, nagu paljud teised selletaolised.
Kaasaegses kunstis esinevad asjad harva täpselt sellena, mida nad sümboliseerivad, kuid selles taieses see siiski peaaegu nii on: inimese käed sümboliseerivadki inimkonda. Täpsemalt sõdu pidavat inimkonda. Kõik sõjad on tegelikult oma tagajärgedelt ühesugused, hoolimata isegi toimumise sajandist või aastatuhandest. Ja tänapäeva sõjad pole mingiks erandiks - ka need lõppevad surmadega.

Selline oli minu arvates Tim Daviese looming mõtlemapanev. Seega täitis täielikult oma eesmärki.



Hotmail: Powerful Free email with security by Microsoft. Get it now.

No comments:

Post a Comment