Sunday, May 9, 2010

Näituse retsensioon - Liis Rätsep 11A

Käisin kunstihoone galeriis vaatamas Tim Davies'e näitust ''Seeriad''.
Tim Davies on üks tuntumaid Walesi nüüdiskunstnikke, kes rõhub eelkõige
ideele ja ei hooli niivõrd välisest mullist. Olles ise huvitatud oma
juurtest, kodumaast, kultuurist ja identiteedist, suudab ta enesele
tähtsad punktid seostada ka ülemaailmsete probleemidega. Sellel
konkreetsel näitusel keskendub ta sõjatemaatikale. Hoolimata sellest
pole näha ei verd, aktsioonis sõjamehi, ohvreid, ega kuulda kibevalusat
kisa või tankide rasket veeremist.

Astudes sisse Vabaduse väljakul väikesesse valgesse ateljeesse, ei
köitnud mu tähelepanu midagi erilist. Nägin kolme ekraani ja kahe seina
suurust ruumiinstallatsiooni. Kõndisin ruumis natukene ringi, proovisin
süveneda eksponentidesse ja ajasin juttu vana mehega. Kõik tundus vägagi
arusaamatu ja seosetu- videoklipp lilleseadmisest (''Pärjavalmistaja''),
filmike kulunud tänava- ja trepikividest (''Kilkenny nihe'') ja
laialivalguvad punased-mustad-kollased riidetükikesed seinal
(''Hajutatud''). Kahetsesin, et ei olnud varem uurinud rohkem selle
näituse sisu kohta, sest kuigi modernse kunsti peamine eesmärk on idee
ja tähtsatele probleemidele tähelepanu suunamine, puudusid mõlemad.
Siiski kutsus ''Kilkenny nihe'' klipike esile imelikke emotsioone.
Alguses üksluisena tunduv film muutus äkki rahutuks, võimaldades näha
trepist allakiirustava inimese ''silmade läbi'' ähmast vaadet. Hakkasin
endale ootamatult muretsema- mille eest põgenes jooksja? Oli kange
tahtmine aidata seda niivõrd hirmul ( vähemalt minu arvates) inimest.
Süvenedes pani ka ''Hajutatud'' mind mõtlema. Minu jaoks kujutas iga
volditud riidetükk persooni inimkonnast. Oli näha grupeerunud inimesi,
kes kartsid eristuda üldisest massist. Mida kaugemale epitsentrist, seda
iseseivamad isiksused, kelle üle naerdi ja keda pilgati. Siiski tundusid
need kaugemalolevad riidetükikesed (inimesed) kutsuvamatena ja
huvitavamatena kui üldine inimmass. Olgugi, et need olid üksi – vähemalt
tundus nagu nad teaksid, kuhu oma elus täpselt edasi minna. Suur oli
üllatus kui lugesin, et tegelikult pidi see kõik kujutama
plahvatusjälgesid ja verepritsmeid.

Sisenesin teise ruumi, kus võis näha seina peal kolme teistsugust videot
ja telekatest kostus kõva trummipõrin. Selleski toas ei leidnud ma
esmavaatlusel seost bänditrummide ja militaarsete rituaalide vahel.
''Trummimäng'' kujutas endast kahte paralleelset pilli taguvat meest
(valgus oli siiski suunatud pillidele). Arvan, et kunstnik tahtis
näitusekülastajaid panna pigem kuulama kui vaatama. Kuigi vahetus
kaameranurk, jäi trummipõrin rutiinseks ja lihtsakoeliseks. Suutsin
sellest välja lugeda ainult ühe mõtte- olgugi, mis nurga alt me elu
vaatame, jääb see ikkagi samasuguseks ning tuleb probleemidki
võimalikult ruttu ära lahendada. Järgmised videod kujutasid
mälestustseremooniat. Oli omamoodi põnev jälgida niivõrd staatilist
pilti. Samas jäi nende klippide mõte mulle arumsaamatuks. Ehk tahtis
härra Davies üles näidata tulihingelist patriootlikust? Sõjad on
probleemid, seda teavad kõik, ja pahatihti ei teata isegi, mille eest
täpselt tapeldakse. Videos olev mälestustseremoonia tundus pigem olevat
kohustusliku üritusena, selles näis puuduvat sügavam mõte ( mida näitas
mulle osalejate pidev organisaatorlikkus ja pilkavalt naerev nägu).
Viimane videoklipp ''Kadett'' kujutas samamoodi segaduses kiirustavat
kaamerasilma, mis tormas ümber mälestusmonumendi. Näha olid vilksamisi
ainult lilled ja kuldsed kirjad. Sõda=teadmatus=mõtlematult tormamine=surm=?

Ootasin sellelt näituselt enamat kui kogesin. Samas meeldis mulle
kunstniku sõjatemaatika, millele oli lähenetud hoopis teise külje alt
kui tavaliselt - ei olnud eksponeeritud mõttetult palju verd ega õudseid
tagajärgi. Käsitletud oli pigem sõjaeelseid probleeme ja seda, kuidas
saaksime seda kõike ära hoida -julgedes teistest erineda ja öelda välja,
et see kõik on vale ning vaadata asju teise nurga alt!

Olin natuke pettunud, et ei olnud kasutatud kuigi palju erinevaid
kujutlemisvahendeid, kuna selle temaatika puhul oleks see kindlasti
võimalik olnud ning ka teoseid oli väga vähe. Tore oli näha Tim Davies´e
näitust ja tema lähenemisnurka elule, aga kindlasti ei olnud antud
ekspositsioon parim näide modernsest kunstist!

No comments:

Post a Comment