Tuesday, May 11, 2010

Mõned päevad tagasi külastasin kindlasti viimastel aastatel ühe enam meedias kõneainet pakkunud kunstniku Kristina Normani näitust „Me ei ole universumis üksi". Kaasaegse kunsti näitusele omaselt sisaldas see lisaks traditsioonilisele väljendusvahendile maalile ka videosid, installatsiooni ja heli. Lisaks oli näitusel ka lugemisnurk, kus oli võimalik tutvuda Veneetsia-projekti meedikajastuse ja Normani samal teemal kirjutatud ja kaitstud magistritööga ning paljude teiste lisamaterjalidega. Kõige enam tekitasid minus tundeid  kunstiteosed „After-war" ja UFO-dele püstitatud ausammas sinna juurde kuuluva filmiga „Me ei ole universumis üksi."

 

Normani teos „After-war", mis on pälvinud ka meedias elavat vastukaja, liigutas mind kõige enam. See koosnes kuldsest pronksõdurist ja mitmetest videodest, mis kajastasid pronksööl toimunud sündumusi. Ma mõistan, et kunstnik on loonud selle töö eesmärgiga  kutsuda eesti ja vene rahvusest inimesi probleemi lahendama, et see ühiskonnas tunnetatav valupunkt leiaks lahenduse, kui sellest sündmusest on möödas mõned aastad ja inimesed suudavad ehk nüüd käsitleda seda veidi kainema pilguga. Tunnistan, et olenemata toredast mõttest, see kunstiteos tekitas minus ebameeldivaid emotsioone. Lisaks jättis see töö  minule ka kunstnikust veidi ebasümpaatse mulje, sest olles mõtestanud lahti enese jaoks töö sõnumi, jäi minus kõlama küsimus, kas kunstnik on tõesti nii sinisilmne, et usub, et suudab lahendada probleemi ühe kunstitööga või on hoopis autor kasutanud seda sündmust omakasu eesmärgil, et koguda kuulsust ja samas äratada inimeste huvi kogu oma näituse vastu, viies kuldse pronksõduri Tõnismäele? 

 

Teine töö, mis kõnetas mind, oli UFO-dele püsitatud ausammas koos filmiga „Me ei ole universumis üksi." Nimelt pärineb töö idee 1996. aastast, kui Poosimatsi talu õuele Padisel maandus kuusekujuline UFO ning selle tunnistajateks olid toona talu perenaine ning kaks naabrit. 2008. aastal otsustas perenaise poeg selle erakordse sündmuse auks taluõuele monumendi püstitada. Tunnistan, et olen skeptiline selliste seletamatute lendobjektide suhtes ja ilmselt seetõttu jääb ka kunstniku teosega edasi kanduv sõnum minu jaoks kaugeks, et tuleb hoida silmad ja kõrvad lahti, et märgata enda ümber kummalisi asju, mis tõendavad, et lisaks meile, elavad siin maailmas ka teised olendid. Pean tõdema, et ka see töö ei sümpatiseerinud, kuigi ta mind ilmselt liigutas, sest tõi muige näole, kuid tunnistan, et sellest suu kõverdusest õhkus irooniat, kuivõrd kunstiteose meeldimist. Mõistan, et meie ümber siin ilmas juhtub igapäev kellegi jaoks täiesti erkordseid sündmusi ning kui iga inimese taolisi  fantaasiad hakata üles märkima, võiks täita ilmselt kõik Tallina ja kindlasti ka Euroopa kunstisaalid sarnaste kunstiteostega.

 

Näitusele mõtiskledes, et anda hinnang, kas Kristina Normani näitus meeldis mulle või mitte, ei kahtle ma hetkekski vastuses, et ei meeldinud. Tingimata mõjutavad minu hoiakut selle näituse suhtes varem külastatud kaasaegse kunsti näitused, kus olen kohanud enesele rohkem meeltmööda ideesid ja probleeme, millele on suunatud mõtlema. Samas veendusin jällegi, et kaasaegse kunsti näitusel viibimine on huvitav, just tänu ebatraditsiooniliste vahendite kasutamisele teose sõnumi edastamiseks. Samuti täitis näitus kindlasti oma eesmärki, sest pani mind mõtlema, olenemata minu seisukohast selle näituse suhtes, teemadel, mis hetkel on aktuaalsed ja mõjutavad meie elu iga päev.


Deiro Kaju




----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment