Friday, May 14, 2010

Retsensioon Anette Apri 11c

Tim Davies „Seeriad"

Mina külastasin Walesi ühe tuntuima nüüdiskunstniku Tim Daviesi näitust „Seeriad". Kaks tööd, mis enim minu tähelepanu tõmbasid on järgmised:

„Hajutatud", 2006

Pean tunnistama, et alguses Kunstihoonesse sisenedes ei köitnud see töö mind absoluutselt. Ma lausa vaatasin sellest mööda kuna kõrvalseintel olid ekraanid videotega, mis kohe end vaatama kutsusid. Alles hakates sisenema tagumisse ruumi märkasin ma silmanurgast seinal olevaid värvilisi riidetutsakaid, mis eemalt vaadates mulle enam sipelgapesa meenutasid. Tekib mulje justkui oleks pesa keskel neile midagi väga isuäratavat, mis ka kõik ümberkaudsed sipelgad selle poole teele meelitab. Autor ise on selle teosega mõelnud küll rohkem süngematele teemadele ja verepritsmetele, kuid olles avastanud enda jaoks sipelgate teooria ei saanud ma seda peast välja ja see töö ei mõjunud minu jaoks väga hirmutavalt või katastroofijärgset olukorda kujutavalt vaid pigem kutsus esile positiivseid emotsioone. Võib-olla oli asi materjalis. Riie või selle värv ei suuda minu jaoks meenutada verd, või üldse midagi, mis on vedel. Oleks tegu olnud paksude värvipritsmetega kasutades samu värve oleks tunded seda vaadates kindlasti teised olnud.
Üritades leida enda jaoks veel teist versiooni töö mõttele tekkis silme ette tekib pilt, mis avaneb lennuki aknast kui hakatakse maanduma. Paistab pealinn, mis on täis tihedalt paiknevaid maju ja selle läheduses olevaid äärelinnu, kus hooned on rohkem hajutatult.

„Kilkenny nihe", 2009, DVD

Teiseks teoseks valisin ma installatsiooni. Videotest meeldis mulle see kõige rohkem, sest see mõjus kuidagi hüpnotiseerivalt. Vaadates trepiastmeid vaikselt ja sujuvalt vaheldumas vajusin isegi endale teadvustamata omasse mõtteisse, silmad süvenenult ekraanil. Seda loomulikult seni kuni järsku käis ehmatav heli ja algasid tormavad jooksusammud trepist alla. Seda nähes tuleb paratamatult mõtteisse sõna põgenemine. Davies kujutab sellega elu Kilkenny lossi teenijate treppi mööda, mis on nähtamatu tuhandetele külastajatele, kuid ometi hoiab lossi toimimist elus. Tööd esimest korda vaadates ei teadnud ma video tausta, seega ei tulnud ma selle peale, et võidakse kujutada teenijate treppi. Pigem kui otsida sügavamat mõtet leidsin mina selle sammudes, mis inimene astub kui ta läheneb millegile uuele ja tundmatule: vaikselt ja ettevaatlikult. Kui see uus ja tundmatu osutub pettumuseks, läbikukkumiseks algab põgenemine mineviku eest.

Need olid minu mõtted ja arusaamad Tim Daviesi töödest, mis erinesid küll väga autori enda omadest, kuid kunsti saabki tõlgendada mitut moodi ja individuaalselt. Üldiselt läksin ka mina näitusele teatud eelarvamusega, mida see väga ümber ei lükanud, kuid nagu näha leidus siiski ka häid ja tähendusrikkaid teoseid.

No comments:

Post a Comment