Monday, May 10, 2010

Retsensioon, Heinar Oja, 11.a

 

Näituseretsensioon

 

 

    Ma külastasin Kristina Normani, kes on hetkel üks eesti kunsti edukamaid ekspordiartikleid, „Me ei ole universumis üksi" näitust. Mulle jäi seal silma mitu teost, kuid eriti pälvis minu tähelepanu Kuldsõdur, mis oli ka põhjuseks miks ma seda näitust külastasin. Näitus ise oli üldjoontes hästi ülesehitatud. Kuna teemaks oli Pronksiöö sündmused ja ajendid, siis sai näha kaadreid ja meenutusi sellest sündmusest ning inimeste arvamust sellest. Ruumid olid sünged ja hämarad ning valgusallikateks olid suuresti kasutatud filmist tulev valgus. Huvitav oli liikuda saalides ringi ja lõpuks jõuda ruumi, kus asus UFO-monument, mis oma lihtsusega oli sellegipoolest vägagi huvitav eksponaat.            

    Esimesena lahkan ma teost, mille pärast ma selle näituse valisin – Kuldsõdur. Kõigepealt jääb kohe silma see, et sõdur pole mitte pronksist, nagu on päris monument, vaid on kaetud kullavärviga. Põhjuseks võib olla see, et sõdur on erinevatele inimestele erineva tähtusega: osa, kelle jaoks omab see sõdur suurt tähtsust tunnevad selle hiilgust veelgi rohkem, teised jälle, kelle Pronkssõdur külmaks jätab, ei näe temas ka kullatuna erilist tähtust. Mina kuulun sinna teise gruppi, sest minus ei tekitanud see eksponaat mingeid erilisi emotsioone, küll aga tuletas selgelt meelde Pronskiöö sündmusi. Kullatuna jättis ta veidi vähemsüngema mulje, kui  pronksist – ehtsa monumendi süngus ja sügavus olid puudu või avaldusid vähemal määral. Kuldsõduri jaoks oli eraldatud eraldi ruum, kuid seda ei oldud riputatud keset ruumi, vaid see asus kohe suletud ukse taga, mille põhjuseks võib olla see, et sisenedes ruumi oleks Kuldsõdur esimene asi, mis silma jääb. Ruumis mängis suurel ekraanil ka film ning samas seinas oli ka kordi väiksem ava, kust võis näha iseseisvumisaja eluolu.

    UFO-monument oli kõige huvitamam asi näitusel. See läks nagu teemast absoluutselt välja, kuid samas oli ka üldise näituseteemaga seotud. See oli ümmargune kivi, millele graveeritud kuupäev (27.11.96), lühend UFO ja mingi kujutis, mis võib olla silm. Seda monumenti võib lahata mitut moodi: maaväline elu eksisteerib ja me ei ole siin universumis üksi või, et teistega tuleb arvestada ja neid austada – peale sinu on ka teised. See eksponaat näitab, et kunsti võib ka väga lihtsalt teha ning ometi väga sügavamõtteliselt. Selle kivi võiks asetada ükskõik kuhu, aga mõte ikkagi ei muutuks.     

    Kristina Normani näitus ei jätnud niivõrd kunstinäituse muljet, vaid pigem oli see dokumentaalvormis. Midagi uut või uudset ma seal ei kohanud, see oli rohkem meenutus Pronksiööst. Kõige huvitavam oligi Pronksiöö teema seondamine UFO-monumendiga, mis pakkus rohkelt mõtteainet.

 

Koostaja: Heinar Oja

                                               11.A                                                                                    

 

   



Your E-mail and More On-the-Go. Get Windows Live Hotmail Free. Sign up now.

No comments:

Post a Comment