Tuesday, May 25, 2010

retsensioon Heleen 11A

Kunstinäituse retsensioon

Kristina Norman: Me ei ole universumis üksinda

Heleen Anderson 11A

 

 

Külastasin Kristina Normani näitust „After-war". Näitus keskendus pronksiöö sündmustele, mis toimusid juba pea kolm aastat tagasi. Olgugi, et rahutused on tänaseks päevaks vaibunud, võib siiski tunnetada järellainetust. Vaen kahe rahvuse vahel viis tulise kokkupõrkeni 2007. aasta aprillis. Vägivallatsemine on praeguseks küll maha surutud, kuid tegelikult eksisteerivad needsamad probleemid veel tänini.

Näitus üldiselt moodustas koos piltide, installatsioonide, skulptuuride kui ka üldise õhustikuga ühtse terviku. Näituseruumid olid pimedad ning külastajaid juhatas erinevatesse ruumidesse peenike punane vaip. Kõik see kokku tekitas veidi hirmutava, rahutu ning ängistava meeleolu. Meenusid taas pronksiöö sündmused ning hirm selle ees, milleks inimesed võimelised on.

Näitus keskendus peamiselt videoinstallatsioonidele. Ometi oli tähtsaim eksponeeritavatest kuldne pronkssõduri kuju, mis jättis väga suursuguse mulje. Kuju oli riputatud maast veidi kõrgemale ning polnud mitte otse püsti, vaid teatud nurga all. See omakorda tekitas tunde nagu kuju jälgiks kõike ruumis toimuvat.

Ruume ilmestasid erinevad videod, mis näitasid aprillirahutusi. Näitus oleks justkui vanad haavad lahti rebinud ning tuletas tegelikult meelde, et enamik inimestest on need sündmused unustanud, kuid probleemid on siiski veel õhus. Eestlaste ja venelaste vahel pole probleemid veel ammugi kadunud.

Üks meeldejäävamaid teoseid oli „Kogukond", mis koosnes pisikestest pronkssõduri kujukestest. Nad kõik nägid välja väga eriilmelised. Mõni oli värvitud justkui Superman (tegelane multifilmidest), teisel oli seljas oleva keebi asemel Venemaa lipp, üks oli hoopiski sõdurikujuline küünal. Pisikesi kujukesi hoidis koos nende ümber seotud punane lint, mis sulas kokku maas oleva punase vaibaga. Näis justkui sõdurid tahaksid end lindist lahti rebida, lint aga hoiab neid tugevasti koos.

Näitusel võis näha vaid ühte joonistust „Esimene kohtumine". Joonistus kujutas kahe auto kokkupõrget maanteel. Pealtnäha võis teos näida tavalise autode kokkupõrget kujutava pildiga. Sümbolid räägivad aga palju laiemat keelt. Ühe auto küljes lehvisid kaks Eesti lippu, teisel autol lehvis aga antenni küljes must-oranž Georgi lint. Autod olid täiesti sodid ning maanteel oli palju verd, mis valgus aina allapoole, maanteelt kaugemale. Teos jutustab eestlaste-venelaste verisest kokkupõrkest, millel olid valusad tagajärjed. Jooniselt justkui maha voolav veri näitab, et kokkupõrge pole veel läbi, tagajärjed on veel tänini õhus.

Punane värv näib olevat läbivaks sümboliks läbi kogu näituse. See osutab ootamatute rahutuste vägivaldsusele, mida ei osanud keegi meist ette näha. Punane värv ei räägi vaid pronksiöö sündmustest. See sümbol küündib palju kaugemale. Punane sümboliseerib verd, mida on valatud eelkõige just Teise maailmasõja aegu. Sõda on läbi, kuid tegelikkuses eksisteerivad probleemid ning kahe rahvuse suutmatus rahulikus kooskõlas elada veel tänaseni.

Näituse pealkirja „Me ei ole universumis üksinda" sümboliseerib ufo monument. Kristina Normani teos on küll koopia Mati Jaksoni monumendist, kuid kannab endas sarnast mõtet. Universumis on palju tundmatut, mis vajab veel avastamist. Olgu see mõni tundmatu olend või lihtsalt mõni teine rahvus või ühiskonnakiht- me peame õppima üksteisega arvestama, me peame õppima koos elama. Vaid nii jõuab inimkond kuhugi edasi. Kõrvalseisjaga tuleb arvestada, sõdimisele peab tulema ükskord lõpp.

 




----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment