Thursday, May 13, 2010

Retsensioon Kadri-Liis Hein 11b

Retsensioon


Külastasin Tim Daviesi näitust "Seeriad" Kunstihoone Galeriis
Tim Davies on üks tuntumaid Walesi nüüdiskunstnikke: tal on olnud näitusi nii
Suur-Britannias kui ka väljaspool. Esimest korda esines ta Tallinnas 1994. aastal Paul Rodgersi kureeritud Norwichi kunstnike näitusel..
Galeriisse sisse astudes märkasin kohe seinainstallatsiooni, mis näis koosnevatest värvilistest täppidest valgel taustal. Töö pealkiri oli „Hajutatud". Värvilised riidetükikesed olid kinnitatud üsna suurele alale valgel seinal ja tõepoolest tekkis kohe seos hajutatusega, sest riidetükke oli tihedamalt keskel ja harvemini ääre pool. Domineerisid punased riidetükid, mille vahele oli ebaühtlaselt paigutatud tumesiniseid, musti ja ka mõned üksikud rohekaskollased riidetükid. Teost vaadetes liikusid mu mõtted valgele paberile, millele on kunstniku pintslilt kukkunud punast värvi. Muidugi sain aru, et teosel on kindlasti mingi sügavam mõte, kuid ei suutnud seda kuidagi ära arvata. Üldiselt tundus töö oma puhaste värvitoonidega, detailsuse ja lihtsa kompositsiooniga dekoratiivse seinakaunistusena.
Järgmisena pöörasin tähelepanu kahele videole seinal. „Pärjavalmistamine" näitas ainult lillepärga ja käsi, mis seda kokku panid, video tekitas masendava tunde, sest meenutas matuseid. Teine videoklipp, Kilkenny nihe", jäi esimesel vaatamisel üsna segaseks, oli raske mõista, mida seal üldse näidatakse Mu tähelepanu köitis pigem müra, mis näis tulevalt tumedate kardinatega varjatud ruumist. Ma polnud algul kindel, kas see heli on ikka näituse osa või tuleb kusagilt mujalt aga astudes ruumi mustade kardinate taga, nägin heli allikat. Seal oli televiisor, mis näitas trummimängu. Ruumi seintel olid videod, mille peamine teema paistis olevalt seisvad sõdurid. Jällegi jäi mulle segaseks, mida need täpselt edasi andma peaksid, kuigi sõdurite ja nende tegevusega seostus palju asju nii sümboolselt kui ka üsna otseselt.
Kui olin tervele näitusele pilgu peale visanud, tutvusin lähemalt väljapanekut tutvustate materjalidega ja sain teada, mida kunstnik tegelikult oma loominguga öelda on tahtnud. Nagu olin oodanud, tähendasid tööd palju rohkemat kui mulle algul näis. Sain nüüd aru, kui head kunstniku on tegu ja läksin uuele ringile. Vaatasin kõike uue pilguga ja enam ei tundunudki tööd igavad ja segased. Kõige rohkem muutus mu arvamus teosest „Hajutatud", ainsast töös mis mulle algul meeldis ja mille kohta tekkis mõte, et sellega võiks isegi koduseinu kaunistada, kui sobiv ruum oleks. Pärast kunstniku ideega tutvumist tekitas see töö hoopiski jälestust: riidetükid tähendasid verepritsmeid, okset ja mida kõike veel- miks peab midagi nii rõvedat üldse kujutama? Muidugi oli algul kunstniku mõtet teadmata tööd vaadates võimatu aru saada, et seal ebameeldivaid orgaanilisi eritisi on edasi proovitud anda. Ka pealkiri „Hajutatud", mis vihjas vaid teose välisele vormile, ei seletanud teose sisu. Hiljem, kui oskasin seost otsida, märkasin, et punased hajutatud riidetükid on üsna verepritsemete sarnased. Ruum, kus teost eksponeeriti, omas teose esiletõstmisel suurt rolli: avar valge seinapind , akendest otse teosele langev valgus, ruumi mustvalge värvilahendus ja üldine lakooniline sisustus rõhutasid teose erksaid värve ja kompositsiooni. Teose juures on värvid üliolulised, sest kui teos oleks olnud teistes toonides, oleks selle sisu kardinaalselt muutunud.
„Kilkenny nihe" tundus hoopis sügavmõttelisem, kui olin teada saanud, et see kujutab ühe Iirimaa lossi teenijatetreppi. Trepiastmeid oli filmitud erinevate nurkade all, lähiplaanis, ümbritsevat näitama. Trepp on külastajate pilkude eest varjatud, aga tegelikult on see külm ja kõle trepp lossielu toimimiseks hädavajalik. Juurdlesin selle üle pikalt: külastajad näevad vaid lossi luksusliku poolt, samas kui lossi tõeliselt oluline osa on täiesti tagaplaanil. Minu arvates võiks see sümboolselt tähendada, et vahel saavad elus väga olulised asjad ebaõiglaselt vähe tunnustust, jäädes millegi säravama ja uhkema varju. Trepiastemete lähikaadrid aga viisid mõtted kõikidele nendele inimestele, kelle sammud on neid trepiastmeid kulutanud. Millele nad mõtlesid, oli neil raske pikast trepist üles minna, mis emotsioone nad seal tundsid? Milline on selle trepi lugu ja mis sündmuseid on sel trepil juhtunud? Videoklipil lõputult kulgevad astmed ,erineva varjundiga hallides toonides ja kaootiliselt hüpleva vaatenurgaga, (hoolimata sellest vaheldumisest siiski monotoonsed) mõjusid närviliselt, süngelt, isegi depressiivselt.
Mõnikord paneb kunstnik teosele nimeks „Nimetu", sest see annab vaatlejale võimaluse sõltumatult autorist teost tunnetada ja mõista seda omamoodi; tihti tekivad vaatajatel väga erinevad assotsiatsioonid, sõltuvalt vaataja isiklikust taustast. Kuigi kunstnikud seda ise ei tunnista, siis vahel on põhjuseks ka see, et kunstnik ei oska teosele tabavat nime panna, eriti kui see on loodud puhtalt mingi emotsiooni ajel ja ta jätab teose pigem nimetamata, kui hakkab vaataja muljet ebatäpse nimega rikkuma.
Üldmulje Daviesi näituselt oli selline, nagu ühel kaasaegse kunsti näituselt ootasin: kunstniku sõnum on edasi antud moodsate vahenditega ja kajastab maailmas aktuaalseid teemasid, kuid jääb tavainimesele ikkagi kaugeks ja kohati arusaamatuks. Teostele annab peamise väärtuse kunstniku selgitus, tema poolt antud tähendus, mitte niivõrd töö ise. Teosed nõuavad pikka süvenemist ja korduvalt vaatamist, kuid paraku ei kutsu seda tegema, sest on esmapilgul monotoonsed ja igavad. Kui töö esimese pilguga ei raba, siis ei viisi sellesse ka pikemalt süüvida.


---mail.ee reklaam---
„PÄIKESELISED SOODUSPAKKUMISED PLASTO AKNATEHASELT" "Külasta mais Plasto müügiesindusi ja saa osa ahvatlevatest sooduspakkumistest www.plasto.ee

No comments:

Post a Comment