Sunday, May 9, 2010

Retsensioon - Kristjan Leisner 11d

Käisin Tallinna Kuntsihoones vaatamas Kristina Normani isikunäitust „Me ei ole universumis üksi" Näitus hõlmab nii tema Veneetsia biennaalil Eesti paviljonis esitatud installatsiooni ning Kiasma kogusse ostetud teost "After-war" kui ka sellele eelnenud teoseid, nagu "Monoliit" ja "Kogukond", aga ka järellainetust, nagu monumentaalne joonistus "Esimene kohtumine".

 

Esimesel ringkäigul mulle midagi silma ei torganud. Valdav osa väljapanekutest oli esitatud videomaterjalina ja need käsitlesid Pronksöö sündmusi. Enamik neist olid suhteliselt vähe huvipakkuvad, sest neid on meedias tohutult palju kajastatud. Esimeses ruumi läbikäinuina oli ainus eksponaat, mis mu tähelepanu vähegi köitis, kuldsõdur, mis oli asetatud ruumi keskele, põranda ja lae vahele rippuma. Niisiis esimesest ruumist saadud teatava halva emotsiooni ajel oli teises ruumis ootav üllatus väga suur. Nimelt asusid seal kaks väga geniaalset tööd: „Kogukond" ja „Esimene kohtumine", millele ma oma retsentsioonis edaspidi keskendun.

 

Esimene neist, segatehnikas joonistus „Esimene kohtumine", tõmbas mu tähelepanu momentaalselt. Pildi keskmes on kaks autot, mis on sattunud avariisse. Tähelepanu haarab ka tohutu vereplekk, mis katab umbes veerandi pildist. Lisaks ilmselgele sümbolile, verele, on pildil ka palju selliseid, mis hakkavad silma pikemal vaatlemisel. Ühe auto antennile oli seotud Eesti lipp, teisel Georgi lint. Lisaks on oluline ära märkida, et eestlaste autona on kujutatud väikeauto tüüpi sõiduk, mis ilmselgelt sümboliseerib Eesti väiksust, kuid linti kandev auto on suur maastur, mis annab märku Venemaa suurusest. Imestama paneb see, et mõlemate autode purustused tunduvad esmapilgul enamvähem võrdsed, mis võib viidata sellele, et tänapäeva ühiskonnas rahvuslike kokkupõrgete puhul ei loe enam rahva suurus ja võimsus, vaid kõik saavad võrdselt viga. Tume taevas sümboliseerib minu jaoks segaduste aega, pidevat ohtu, kahtlust tulevikus. Värvidest tõuseb teistest esile punane, mis rõhutab kokkupõrgete kõige suuremat tagajärge: inimeste vigastusi ja surmasid. Teose nimi jääb minu jaoks selgusetuks, sest esimese kohtumisega ei saa justkui tegu olla, kui ajaloo vältel on kokkupõrkeid eestlaste ja venelaste vahel olnud väga palju.

 

Teine teos, „Kogukond", kujutas endast väiksesse klaasvitriini kuhjatud pronksõdureid, kellest osad kandsid meie ajaloo suurnimede riideid või kehastasid meie tänapäevases meedias paljukõneldavate elukutsete esindajad. Kõiki neid ümbriteses punane lint, mis justkui viitaks mineviku suurriigile Nõukogude Liidule, kus paljud maad sh paljud erinevad inimesed olid haaratud ühtsesse kommunistlikku süsteemi. Keskele olid paigutatud tavalised hallid pronkssõdurid, kes võiksid sümboliseerida tavalisi inimesi, äärtesse olid paigutatud kuulsamad inimesed, kuid lint ümbritses neid kõik, mis ilmselgelt annab mõista, et massi kuuluvad kõik, olenemata nende kuulsusest või positsioonist ühiskonnas. Seega väljendab eksponaat inimeste ühtsust ja sobiks kirjeldama ka meie riiki, kus tänu ühtehoidvusele on saavutatud sõltumatus.

 

Näitusega üldkokkuvõttes jäin rahule, kuigi videoinstallatsioonide osa oleks võinud olla tunduvalt väiksem ja rohkem keskendutud sellistele sügavmõttelistele töödele nagu kaks eelpool kirjeldatut.



Hotmail: usaldusväärne meiliteenus koos Microsofti võimsa rämpsmeili vastase kaitsega. Registreeruge nüüd.

No comments:

Post a Comment