Sunday, May 16, 2010

Retsensioon, Laura Paulus, 11b

Retsensioon

Kristina Norman „Me ei ole universumis üksi"

 

Näitusele läksin küllalt suure eelarvamusega, kuna ei armasta väga näitustel videoinstallatsioone. Liiga ebamugav vaatamine näitusesaalis minu jaoks. Ometigi olin lõpptulemusena siiski pigem positiivselt meelestatud. Näitus koosnes tinglikult kahest osast: esimene oli teada-tuntud pronkssõdurit ja kuldsõdurit ümbritsevate lugude kogumik, teine osa koosnes skulptuurist ja kahest filmist ning rääkis UFO väidetavale maandumispaigale pandud ausambast ja selle püstitamisest.

 

Valisin keskendumiseks pigem esimese osa näitusest, oli igati paeluvam oma teoste rohkuse ning – mis seal salata – ka kõmuga. Minu jaoks oli ja on lausa uskumatu, kuidas inimesed võivad aru kaotada põhimõtteliselt mittemillegi üle. Kas ei tunnista praegu enamus pronkskuju asukoha muutmise vastaseid, et on selle praeguse kohaga rohkem rahul?

 

Samas olen ma veidi skeptiline Normani aktsiooni suhtes. Näitusel olles sain teada, et ta tegelikkuses soovis näidata, et kuigi Aljoša on viidud soblikumasse kohta, ei ole teisitimõtlejad kuhugi kadunud ega sündmust unustanud. Aga leian ka, et tema sõnumist ei saanud mitte kõik ühtmoodi aru ja minu arvates oli tema tegevust pisut läbikukkumine, kuna pronkis-öö rahutuste ajal nägime kõik seda raevunud hulka ning oleks rumal arvata, et see lihtsalt unustatakse. Samas pälvis ta ilmselt oodatud määral või ka rohkem avalikkuse tählepanu ning esindas meid Veneetsia biennaalil. Kuid minu arvates olid rahva ning valitsuse silmad juba enne avatud ja sellist vastukaja, mida mina kunstniku asemel oleks oodanud ei olnud. Aga meedia tähelepanu oli pälvitud ja rohem polnud vajagi. Näitusel olles ning aina rohkem mõeldes, et miks ta seda tegi, miks viis kuldsõduri pronkssõduri algsesse asupaika ning kiskus sellega nii kuju austajate kui ka valitsuse, märatsejate, politseinike ja kannatanute haavu lahti. Saadud vastus polnud minu jaoks ammendav, leidsin selle küllalt mannetu olevat.

 

Siiski hindan tema tööd ja vaeva ning näitus ise ületas mu ootusi nagu juba mainitud. Siinkohal jätan tema motiivid tahalpaanile ning süvenen teostesse. Esimeseks tööks, mis köitis kohe mu tähelepanu, oli suur hulk väikseid pronkssõduri kujukesi punase lindiga kokku tõmmatud. Kuid need polnud lihtsalt hulk kujukesi, neil oli oma välimus, kujult samad, kuid väljanägemiselt teised. Töö nimi oli „Kogukond". Esimene reaktsioon oli küllaltki jahmatav: mis see siis on?! Lähemale astudes nägin, et kõik on väiksed pronkssõdurid, värvilised ja sätendavad, erinevates kostüümides. Ilmselt see mu tähelepanu köitiski. Arvan, et töö kajastab suuresti mõtteid, et me ei pruugi olla ühesugused, enamasti ei saagi olla, ent me siiski oleme ja elame koos, me peame saama hakkama üksteisega ning olema abiks. Kogu näituse osa, mida käsitlen jutustab ikka sama lugu: kuju, mäss, kahjud, häppening, inimesed. Ilmselt arvas kunstnik, et vajalik ja päevakajaline oleks meenutada kõigile meile üht raskemat aega meie lähiajaloos, soovides panna mõtlema, et kas me peamegi olema pidevalt valmis õudusteks, mille põhjus polegi niivõrd dramaatiline. Vähemalt minu mõtted kalduvad sinna. Kas me ei oska olla ühtne rahvas ning otsustada ja võtta vastutust ühtselt? Minu arvates ongi see teose peateema, see soovib, et me aktsepteeriks üksteist nii nagu oleme ning oleks toeks ja aitaks, mitte ei oleks vihased üksteise peale. Arvan, et „Kogukond" on hästi valitud pealkiri ning selgitab piisaval määral töö sisu, seda enam, et töö sümboliseeribki minu jaoks kogukonda, ühtset tervikut, seda toob välja ühine figuur. Kuid valitud pronkssõduri kuju iseenesest võiks sümboliseerida seda, et suures plaanis ei oma tähtsust, mis me sellest või mõnest muust asjast arvame, koos oleme ikka sunnitud eksisteerima. Teose kontekst, nagu juba mainitud, on ikka pronkssõdur ja selle ümber keerlev mure,  rõõm, uudishimu, viha ja hirm. Kaasaja väärtustest nii palju, et inimelu hinnatakse suhteliselt tühiseks ning inimeste vahelisi suhteid küllalti vaenulisteks. Kuna antud teos peaks olema valminud varem, kui seda on „Kuldsõdur" ja võib pidada viimase eelkäijaks siis ilmselt mõistis Norman, et kui tahab ühiskonda raputada, peab ta asja võtma ette suurejoonelisemalt ning mängima mõningal määral inimeste tunnetega. Teose asetus ruumis oli küllaltki hea, kuna ta tõmbas sisenedes üsna kohe tähelepanu. Samas oli tema ümber ruumi ega jäänud millegi varju. Kui teose eksponeerimiseks valitud ruum oleks olnud suurem ja eraldatum oleks ta ilmselt ruumi ära kadunud, mõjunud liiga väikese ja hädisena, samas polnud teosel otsest seotust ruumiga ning ta oli iga nurga alt ühtviisi vaadeldav, pigem oligi taodeldud, et antud skulptuuride kogumikku või skulptuuri kui kogumikku vaadeldatkse peaaegu igast ruumipunktist. Teoses polnud otseselt värv oluline, ning teistes värvides ei mõjuks ta ilmselt kuidagi väga palju teisiti. Kuid samas võib öelda, et kui vaadata vahepeal teisi töid ning tulla taas selle juurde, võib avastada uusi detaile ning teha huvitavaid tähelepanekuid.

 

Teiseks tööks valisin joonistuse „Esimene kohtumine". Selles joonistuses on kasutatud ka vesivärve, suhteliselt vähe toone.  Jooned on konkreetsed ning neid pole liigapalju. Teoses on piisavalt ruumi, mõjudes samal ajal küllaltki massiivsena. Visuaalselt kujutab „Esimene kohtumine" kahe auto kokkupõrget, milles mõlemad on hullusti kannatanud. Ühel autol lehvivad Eesti lipud ning teisel Georgi lindid, sümboliseerides väga selgelt rahvamasside kokkupõrget pronksi-öö ajal, mis tegelikkuses ei andnud kummalegi kasu. Esmalt haaras mu tähelepanu selle pildi juures loomulikult sündmus ise – kokkupõrge, seejärel lipud ja lindid. See, mida autor edastab teosega on ilmselge ning leian et peaaegu võimatu valesti mõista. Samas, kui tähelepanu pöörata selle töö puhul sümbolitele, siis väljendab Eesti lipp ja Georgi lint kokkupõrget mitte riikide, rahvaste või rahvuste vahel vaid hoopis Eesti valitsuse ja samade ideaalidega inimrühma vahel. Samuti nagu „Kogukond" on ka „Esimene kohtumine" väga tabav pealkiri, kuna enne elasime ju küllaltki sõbralikult külg külje kõrval ega liigitatud kedagi. Peale „kokkupõrget" ilmneb üha rohkem inimesi, kes end ühel või teisel moel sildistab. Siin on kunstnik tabanud taas naelapea pihta, sellest on vaja rääkida ja minu arvates eelkõige selle tõttu, et mässu-sündmused enam ei korduks. See viib meid taaskord kaasaja inimeste väärtushinnangute juurde, mis on minu arvates ning ilmselt ka kunstniku mõttemaailmas väga paigast ära. Teose paigutus näitusesaalis oli pilkupüüdev, ent selline teos poleks kuskil millegi varjus.

 

Üldiselt leian, et Kristina Norman on oma töödes väga põhjalik ning alati lõpetatud, isegi kui terve pind pole värvitud, või filmilõigud mitte päris ühtivad ei teki tunnet nagu midagi oleks puudu või oleks töö kuidagi poolik.




----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment