Wednesday, May 12, 2010

retsensioon Sandra Aasma

Retsensioon

 

Käisin vaatams Tallinna Kunstihoones Kristina Normani näitust „ Me ei ole universumis üksi" .Kristina Norman on hetkel üks eesti kunsti edukamaid ekspordiartikleid, mistõttu on tema personaalnäituse korraldamine Kunstihoones igati põhjendatud. Tema seni suurim isikunäitus hõlmab loomingut aastatest 2007-2010. See jääb perioodi, mil kunstnik aktiivselt tegeles erinevate Eestis elavate mälukogukondadega, mäletamise ja mälestamisküsimustega monumentaalkunstis, selle kaudu toimuva polariseerimis- ja identiteedipoliitikaga, mälu idiosünkraatiliste ja ideoloogiliste aspektidega.  Näitusel oli palju videoid, kuid leidus ka skluptuure, maale ja installatsioone.

Esimene teos, mis silma jäi kandis nime „Kogukond". Installatsioon, mis oli tehtud segatehnikas kujutas endast läbipaistva klaaskuubi sees olevaid pronksõduri kujukesi, mis olid punase lindiga piiratud. Enamus kujukesi olid tume hallid, kuid osad neist olid värvilised, superman'i , batman'i , elvise kostüümides. Seda installatsiooni vaadates tekkis idee, et kunstnik on tahtnud kujutada mingit rahvast või ühtset tervikut, kes elab koos samas ühiskonnas, ning vaatamata sellele, et nad erinevad on peavad nad koos elama ja teineteisega hakkama saama. Enamus neist niinimetatud hall mass, kuid leidub ka osasid säravaid isiksusi, kes üritavad teistes erineda. See installatsioon sobib ka väga hästi ülejäänud näituse töödega, sest kogu näitus oli peamiselt suunatud kaks aastat tagasi pronkssõduri pärast toimunud mässule ning ka need teistvärvi pronkssõdurid võisid kujutada Eestis elavaid teiste riikide kodanike, kellel on teised uskumused, traditsioonid ja kombed. Installatsiooni oleks võind kujutada suuremalt nii kujukeste arvu kui ka suuruse poolest, mis oleks avaldanud kindlasti veel suuremat mõju.Teost vaadates tekkis idee, et seda saaks kujutada ka videona. Kasutades kujude asemel inimesi, kes on riietatud samamoodi nagu kujudki.

Teise teosena jäi mulle silma video : 3. Video dokumentatsioo 26. Ja 27. aprillil Tallinna tänavatel toimunud mässust. Töös võis näha märatsevaid, karjuvaid, peamiselt vene rahvusest noorukeid, kes lõhkusid poe aknaid, varastasid riieid, laaberdasid mööda tänavaid.  Videot vaadates ei tundunud üldse, et tegevus toimuks Tallinna tänavatel vaid kuskil välismaal, mida oleme harjunud telekast, uudistes nägema. Teos tekitas õudu ja viha, nende laaberdavate inimeste vastu. Tekkis küsimus, et kuidas nad on, olenemata rahvusest, võimelised midagi sellist oma kodulinnaga tegema. Nad võivad ju teisest rahvusest olla ja neid võib ärritada valitsuse tegevus, kuid siiski ka nemad elavad selles samas linnas, mida nad rüüstasid. Arvan, et selliste olukordade lahendamiseks on ka muid võimalusi, ning vägivald pole kindlasti see kõige õigem.  Võimalik, et kunstnik tahtis näidata ja sams ka tuletada meelde kahe aasta taguseid sündmusi, et inimesed saaksid selle uuesti läbi mõelda ja anda sellele obejktiivsema hinnangu. Samuti sobis ka see töö teiste selle näituste töödega, sest ka see kajastas pronkssõduri pärast toimunud mässu.

Kokkuvõteks võib öelda, et näitus oli hariv ning see oli erinevate installatsioonide, videote ja skulptuuridega tehtud väga huvitavaks. Tuletas meelde kaks aastat tagasi toimunud aprilli kuu sündmused ning arvatavasti annaks ka igale välismaalasele, kes pole midagi sellest kuulnud, väga objektiivse ülevaate sellest, mis siin toimus.

 

Sandra Aasma 11b




----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment