Monday, May 24, 2010

Retsensioon, Silva Põlder, 11 c


Külastasin Kristina Normani näitust „Me ei ole universumis üksi".


Norman tegeleb poliitilise, provokatiivse, dokumentaalse ja uurimusliku kunstiga. Tema töö on tugevalt seotud dokumentalistikaga, mistõttu on Kristina Normanile lahutamatuks tööriistaks videokaamera. Projekt "After-War" on terviklik videotest, fotodest ja objektidest koosnev näitus, kus lahatakse monumendijuhtumit. See viitab olukordadele, kus sõda on läbi, aga konflikte jätkub siiani.

Esimene teos – „Kogukond". Esimesena selle töö juures märkasin ma palju pronkssõdureid ning eriti paistis silma sõdur, kes nägi välja nagu Elvis Presley. Huvitav oli igast küljest neid sõdureid uurida, leides jälle mingi tuttava tegelase, seda näiteks Superman'i, Miki hiire või Batman'i näol. Kunstnik oli kasutanud ka lihtsalt erinevaid värve või üldsegi küünalt sõduri kujutamiseks. Kuna tegu oli pronkssõduritega, siis arvan, et osadele inimestele võib see töö mõjuda veidi negatiivselt, sest võib jääda mõnitav mulje, näiteks riietatuna Kinder šokolaadi paberisse. Minus endas see mingisugust halba tunnet ei tekita, pigem leian, et kunstnik on andekalt kasutanud ühte kuju väga erinevalt ja arvan, et kunstnik on tahtnud meie rahvale edasi kanda seda, et me kõik teame pronkssõdurit sama hästi kui näiteks superkangelasi filmidest. See teema on olnud väga aktuaalne ning toonud kaasa erinevaid konflikte meie rahva seas. See teos mind küll sügavalt mõtlema ei pannud, kuid mõjus positiivselt ning tõmbas mitu korda uuesti vaatama.  

Teine teos – „Esimene kohtumine". Algul möödusin ma sellest tööst üsna ükskõikselt, kuid kui hiljem vaatama hakkasin muutus see minu jaoks aina huvitavamaks. Mulle jäi silma vereloik, mis just kui pildilt välja voolas. See oli huvitavalt tehtud ja mõjus dramaatiliselt. Arvan, et kunstnik on sellele tööle täpselt õige nime pannud. Tundub nagu tahaks ta rõhutada seda, et esimene kohtumine ei pruugi sugugi olla positiivne või ette planeeritud, vaid tihti ka väga traagiline ning mõjutada hiljem paljude inimeste elu. Ühel autol on Eesti lipud ning teisel Georgi lint ning läbi selle on autor ka kindlasti tahtud inimesi mõtlema panna eestlaste ja venelaste suhetele ja ühisele ajaloole. Siiani on nende kahe rahva vahel palju ebameeldivusi. See pilt nii öelda tuletabki seda meelde, et ilmselt jääb Eesti ja Vene vahele alati mingi sein, sest inimesed ei unusta ajalugu. Kasutanud oli ta küll lihtsaid vahendeid, kuid pilt oli detailne ning kui sinna rohkem sisse elada, tundus see väga reaalne ja pani mõtlema. Pilt andis edasi väga sünget emotsiooni. Mulle meeldis kunstniku lähenemine teise nurga alt. Ta oleks võinud kujutada lihtsalt eestlast ja venelast kas kaklemas või midagi taolist, kuid kujutas seda autoavariina, mida ju meie ümber koguaeg juhtub. Arvan, et tänu sellele see teos nii realistlikuna tunduski.

Kogu näitus oli minu jaoks väga eriline. Ka need videod, mis mõjusid sügavalt ja karmilt. Arvan, et Kristina Norman tahtis inimesteni edasi anda seda tõsiasja, et kahe rahva vahel on palju probleeme, kuid see lõpuks ei vii meid kuhugi. Ta pani läbi oma teoste mõtlema, et see kõik on nii traagiline, sünge, dramaatiline, kuid kes sellega siis siiski rahul on ja seda oma ellu tahaksid? Mitte keegi.


Silva Põlder, 11 c




Hotmail: usaldusväärne meiliteenus koos Microsofti võimsa rämpsmeili vastase kaitsega. Registreeruge nüüd.

No comments:

Post a Comment