Monday, May 10, 2010

Retsensioon

Tere.

Teine katse.

Me ei ole universumis üksi

 

Ühel päikselisel pärastlõunal külastasin Kristina Normani kaasaegse kunsti näitust „Me ei ole universumis üksi". Kunstniku loomingut võib täiesti põhjendatult nimetada kaasaegse kunsti üheks osaks: näitusel eksponeeritu räägib igaühega külastajatest erinevat lugu – seda oli õhus tunda – ning laseb kõigil nähtut omal moel mõista. Norman annab tööde kaudu edasi oma ideede põhjal valminud vaimuüllitisi, mis tema enda väitel käistlevad kahe Eestis elava mälukogukonna vahelist kokkupõrget.

 

„Esimene kohtumine" on maal sõiduvahendite „suudlusest". Minu esimene emotsioon teost vaadates oli kahtlev. Ma ei saanud täpselt aru, mis olid need tegurid antud eksponaadil, mis mu pilku köitsid. Ma nägin kaht kokku põrganud valget pereautot, kus oli aimata ka nende juhte punase vereloigu järgi. See loik oli üsna täpselt piiritletud maani, kus voolasid sellest nired. Just see element tekitas minus tunde, nagu oleks kokkupõrge toimunud kuristiku äärel. Mulle ei jäänud märkamata ka lindid autode antennide küljes, millest üks oli Eesti trikoloori värvidega, teine aga minu jaoks tundmatu kollase-musta-triibuline. Viimast fakti teadmata julgen siiski väita – tuginedes näituse üldisele konseptsioonile –, et taolisel kujul edasi antud õnnetus on kunstniku peas keerelnud just kolm aastat tagasi aset leidnud kahe sotsiaalse grupi, kahe erineva kogukonna vahelise mäsuga. Ka teose tausta kujutamiseks valitud toonid annavad mu eelnevale mõttele kinnitust: tagaplaan on kujutatud ühelt poolt vaadatuna lumise maa, öötumedate metsade ning sinise taevakaare abil. Need värvid on aga igale eestlasele teadatuntud meie rahva trikoloori kaudu, mis tausta kujutades annavad justkui aimu kokkupõrke toimumise kohast.

 

Teiseks teoseks, mis enim mu meeli köitis, valisin erinevate materjalide abil loodud „Kogukonna". See kujutab endast väikesemõõduliste kujukeste, mis detaile uurides sarananevad väga aprillirahutusi tekitanud Pronkssõdurile, kogumit ümbritsetuna punase lindiga. Grupis leidub nii tavalisi, pronksikarva taieseid kui ka eri stiilides kujundatud mehikesi. Salka kuulub nii sõdur-Presly, Kuldsõdur, vahast sõdur, sõdur-Superman jt. Too rühm on minu silmade ning vaatevinkli järgi monumendi kaitsjate grupp, keda nende ideede avaldamise soovil piiratakse.


Mari-Liis Alaver

 

Kunstnik Norman väljendab näitusega oma mõistmatust toimunud sündmustesse ning soovi, et too päev ja öö oleks möödunud teisiti. Kuna minu teadmised antud loo kohta ei ole just kõige põhjapanevamad ning täiuslikumad andis külastatud näitus mulle kindlasti uue vaatenurga, millelt toimunule vaadata.


No comments:

Post a Comment