Sunday, May 9, 2010

Retsensioon

KRISTINA NORMAN "Me ei ole universumis üksi"

Käisin Kristina Normani näitusel "Me ei ole universumis üksi". Näitus oli väga huvitav, ja pakkus palju mõtlemisainet. Et kunstnik on pärit kakskeelsest perest, siis on kogukondade vahelised suhted tema jaoks väga tähtis teema. Kristina Norman analüüsis oma väljapanekus "pronksöö" sündmusi, kusjuures tähtis oli sündmusest möödunud aeg, mis lubas juhtunut vaadelda kainema ja erapooletuma pilguga, sest sündmuste arenemise ajal on raske ise täiesti neutraalseks jääda.

Kõigepealt köidab pilku "kuldsõdur" mille kunstnik on varem Toompeale, pronkssõduri esijalgse asukoha lähedale viinud. "Kuldsõdurit" aitavad lahti mõtestada kõrval näidatavad videod, mis on sellest lahutamatud, sest ilmutavad ühiskonna reaktsiooni, mis on teose puhul sama tähtis, kui kuju ise. Asjakohane video paljastab, kuidas mitmed inimesed koheselt kuju ülistama hakkavad ja teda lilledega pärgama, nagu varem tehtud pronkssõduriga. On ilmselge, et vastuolud mis põhjustasid "pronksöö" sündmused on ikka olemas ja avalduvad niipea, kui avaldub mingi kese, mille ümber entusiastid, aga vahest ka tavalised vene inimesed, saavad koonduda. Pronkssõduri puhul ei olnud niivõrd tähtis monument ise, kui selle asukoht, monumendi liigutamisega kaotas see ka osa oma tähendusest, monument teenis nii hauatähisena, kui ka nõukogude võimu sümbolina, mida sai kasutada tugipunktina rahva ärritamiseks, muutes kuju asukohta kaotati ta mõlemad tähendused. hauatähis mis ei märgi hauda on kasutu ja monukent mis ühe ööga teisaldatakse ei näita just suurt võimu ja kindlust. 9.mai on nüüd sellepärast rahulik, et puudub selline tugipunkt, millele saaks toetuda, ent inimeste meelelaadis on vähe muutunud. "Kuldsõdur" paljastas, et kuju paljukiidetud teisaldamine oli küll lühiajaliselt tark otsus, ent ei lahendanud sügavat probleemi, vaid ainult takistas selle avaldumist. "Kuldsõdur" selgitab "pronkssõduri" fenomeni ja tähtsust.

Peale Pronksöö temaatika oli näituse lõpus ka väike väljapanek UFO monumendi püstitamisest. Iseenesest ei olnud monumendil, jalgpallist natuke suuremal tahutud kivil, suurt mõtet, ent seal peitus üks huvitav analoogia ja selles omakorda paljastus kogu näituse mõte. Kuigi Venekeelne elanikkond moodustab eesti rahvastikust ülisuure osa ei oleks nad nagu üldse osa sellest ühiskonnast, vaid mõnest teisest. Me elame kõik samas riigis, ent enamik meist saavad osa vaid ühest kultuuriruumist, keelebarjäär jagab selle ühiskonna kaheks osaks, mis üksteisele pahatihti vastanduvad.

Kunstnikul on väga hästi õnnestunud panna mind mõtlema mineviku peale, tuletanud meelde seda, mis hoolimata oma tähtsatest õppetundidest kipub ununema. Pronksöös avaldusid meie ühiskonna tungivamad valuküsimused ja on väga tähtis, et me ei unustaks saadud õppetunde, ent viha asemel tuleb otsida mõistmist ja lahendada vastuolusid.

Joonas Liik



Võtke meil ja palju muud endaga kõikjale kaasa. Hankige tasuta Windows Live Hotmail. Registreeruge nüüd.

No comments:

Post a Comment