Wednesday, May 12, 2010

Taavi-Martin Enno retsensioon

Laiemale üldsusele sai nimi Kristina Norman tuntuks 2009. aasta 9. mail, läbi erinevate uudistekanalite. Noor ja andekas kunstnik toimetas endisele nn. Aljoša puhkamispaigale pronkssõduri kuldse maketi, mis tekitas erinevates ringkondades palju furoori. Ilmselt on just nimelt see happening toonud kaasaegse kunsti mitmekülgse ja kauni palge lihtinimesteni, kes ei tunne end enamasti kaasaegse kunsti laias maailmas koduselt.


Näitus „Me ei ole universumis üksi“ on Kristina Normani personaalnäitus, mis keskendub kahele tuumale, üheks neist on palju kuulsust kogunud ning Veneetsia biennaalil Eestit esidanud „After- War“ ning teine on väga absurdne lugu Hr. Jaksoni UFO-monumendist. Mulle meeldis, kuidas kunstnik oli kõrvutanud niivõrd absurdse loo, kui seda on Padise UFO-monument ning rahvusliku tähtsusega pronkssõduri küsimuse. Sellise näituse loomine on minu silmis otsene võrdusmärgi asetamine kahe väga erineva, kuid absurdse loo vahele.


Konkreetse teosena mainiksin ära „Videodokumentatsioon 26. 27. aprilli sündmustest“, sest antud teos tekitas minus kõige suurema vastukaja. See ei pannud mind konkreetselt midagi uut tajuma, sest olen varem näinud palju mõjusamaid videoinstallatsioone, kuid see taaselustas minus oma robustsuse ning otsekohesusega aastatetagused emotsioonid, mis valdasid mind kui pronksiööl kordasaadetavat õudusega televiisori vahendusel jälgisin. Kuna pronksiööst on möödunud mitu aastat, oli Normani teost vaadates tunne, nagu oleks mu rahvusidentiteedile kasvanud arm mingil määral lahti rebitud ning sellele oleks soola puistatud.


Ilmselt on Kristina Norman just nimel soovinud inimeste vanu tundeid ja emotsioone taaselustada, et näitusekülastajad saaksid aja käigust tingituna rahunenud olekus oma mõtteid ja tundeid kaine mõistusega analüüsida. Teost vaadanuna tärkab mu peas mõte, et Norman justkui soovib inimeste silmi avada, vaatamaks enda tegudele retrospektiivis kriitiliselt. Sellise mõttekäigu tulemusena tundub mulle loogiline, miks Kristina Norman on kaks niivõrd erinevat teemat nagu UFO'd ning pronkssõduri sidunud. Tõsi, pronkssõduri ümber on väga palju poleemikat ning see on tõsine probleem, kuid vägisi tungib mu pähe mõte, et kaks aastat tagasi toimunu oli mõlema poole ülereageering ning sellest tulenevana sama absurdne.


Teine teos, mis mind paelub on „Esmane kohtumine“. Teos sümboliseerib minu silmis Eesti ja Venemaa avariilisi suhteid ning ühiskondade üksteisesse suhtumist. Eestit sümboliseerib antud joonistusel ilmselgelt Eesti lippe kande väiksemat sorti mahtuniveraal ning Venemaad esindab suur Georgi lindiga palistatud Jeep Cherokee. Autod on purustatud ning neist voolab verd, millest moodustub hiiglaslik loik. Too suuremõõtmeline punane lomp sümboliseerib kannatusi ning riikidevaheliste suhete ohvreid. Tahes tahtmata tundub mulle see verevalamine mõttetu ning kurb. Ilmselgelt on üritatud teosel näidata, kuidas kannatavad konflikti mõlemad pooled ning taolisest konfliktist ei saa kasu kumbki pool.


Üldiselt oli näitus väga hästi seotud. Lausa meisterlikuks võiks nimetada Kristina Normani suutlikkust siduda näituse kaks niivõrd erinevat poolt üheks, hästi töötavaks tervikuks. Eriti meeldis mulle näituse vorm, kus oli kasutatud erinevaid tehnikaid: kasutades eneseväljendusviise pliiatsiojoonisest videoinstallatsioonini. Olen rahul oma näitusevalikuga ning arvan, et tänapäevases kiirelt muutuva geopoliitilise maastikuga maailmas on Kristina Normanil ees edukas ning kõmurikas karjäär.

No comments:

Post a Comment