Wednesday, May 26, 2010

Tere, siit tuleb uuesti siis mu retsensioon.

Külastasin Tallinna Kunstihoone Galeriis olevat näitust Tim Daviesi ''Seeriad''. Näitus oli väga mitmekülgne: seintele tehtud kunst ning palju videomaterjali. Põhiliselt koosnes näitus kahest ruumist, millest üks oli nagu kinosaal. Valisin välja enda jaoks kaks kõige huvitavamat eksponaati: Kadett ning Trummimäng 2.

 

Esimene asi, mis mulle ''Kadeti'' puhul meelde jäi oli veider väriseva käega filmitud materjal, mis tundus kui koduvideo . Ma ei saanud algselt selle mõttest aru kuid teist korda otsast lõpuni vaadates oli see juba täitsa huvitav. Ma algselt ei teadnud mida jälgida selles videos kuid hiljem hakkasin jälgima ühte kadetti, kes seisis kohutava tuule käes ning tundus väga hirmunud ja ebamugavas olekus olevat. Ma ei saa väga hästi aru, kas see teos on meelega filmitud või suvaline klipp on pandud näitusele, sest see jätab väga suvalise mulje. Sellest kunstist on väga raske aru saada paljudel, kaasaarvatud minul. Et sellest aru saada on vaja teada tekkelugu ning autori mõtet. Ma arvan, et Tim tahab pöörata tähelepanu sellele, millele tavaliselt tähelepanu ei pöörata. Paljud kunstnikud üritavad midagi uut teha ning jääda meelde millegi erilisega kuid tema võtab lihtsaid asju meie ümbert, mida ei osata enam hinnata. See on väga hea, sest tulebki rohkem tähelepanu pöörata meid ümbritsevale lihtsusele ning olla õnnelik selle üle, mis meil on olemas, mitte tahta koguaeg midagi enamat. Esimesel pilgul on ''Kadett'' väga kriitiline, kuid lähemal vaatlemisel on selge, et ta käsitleb sõjamonumente kui keerulist problemaatikat.

 

Teine eksponaat, mis mulle meelde jäi oli ''Trummimäng 2,'' mis tundus väga üksluine algul ning pani mind mõtlema, et miks selliseid asju üldse tehakse. Vaadata järjest mitukümmend minutit kuidas inimesed mängivad soolotrummi ning seda üksluiselt ning tavaliselt on ikka väga pead valutama panev. Ma tükk aega mõtlesin muudele asjadele seda vaadates ning üritasin selle mõttest aru saada, kuid ei suutnudki. Hiljem selle kohta lugedes sain teada, et Tim üritab inimesi sundida ennast mõtlema. See on väga paika panev, sest ka mina hakkasin koheselt mõtlema selle video peale ning see video on väga hüpnotiseeriv. Sain teada, et Tim on taas mõelnud sõjale. Sõda on alati olnud inimliku läbikukkumise väljenud ja võimetu tegema aplusega võimu järele. Seda võib maskeerida vabaduse ja utoopia ideoloogiatega, kuid lõpuks on see ikkagi tööriist, et tagada valisteva eliidi materiaalset heaolu. Ma ei lugenud kõike seda sellest trummimängust välja, kuid hiljem uuesti vaadates ning mõeldes Timi sõnade peale hakkas mulle koitma, et Tim Davies on väga hüpnotiseerivate efektidega suutnud ka mind vaatama panna ning mõtlema. Video oli mustal taustal ning näha oli ainult trummarite käsi ning trummi, kuid see on väga erilise efektiga. Lihtne kuid mõtlema panev.

 

Pärast näitusel käimist mõistsin ka mina, et kunst ei pea olema alati midagi uut ja professionaalset vaid saab ka olla kõik meie ümber. Kunst ei ole ainult maalid ja arhitektuur vaid ka kõik mida inimene ise tahab, et oleks. Tim Davies jääb mulle nüüd vägagi meelde ning kindlasti järgmine kord tulles Eestisse ma lähen tema näitust vaatama. Pärast näituselt ära minekut ma mõtlesin, et ma ei mõista kunagi sellist kunsti, kuid hiljem lugedes lisa informatsiooni ma alles mõistis tagantjärgi seda kunsti.




----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment