Monday, May 10, 2010

Tim Davies "Seeriad". Liis Gross

Külastasin nii Kristina Normani personaalnäitust "Me ei ole universiumis üksi" kui Tim Daviesi "Seeriad". Eredama mulje jättis mulle Norman, mis on ka igati loogiline, sest ta käsitles eestlaste jaoks üht väga olulist teemat. Küll aga leian, et see on juba meedia poolt nii ära solgitud ning mujalgi mitu aastat olulist kõneainet pakkunud. Seega oli ka minul Kunstihoones asuvat väljapanekut erapooletuna hinnata võimatu ning oma retsensiooni kirjutan hoopis Tim Daviesi näitusest, mille suhtes ei olnud mul eelarvamust. Ka ei teadnud ma sellest kunstikust varem midagi, mis andis hea võimaluse uue persooni loominguga tutvumiseks.

Tim Davies on tuntud Walesi nüüdiskunstnik, kes on juba viisteist aastat Eestis elanud. Seega võib eeldada, et ta ise on näituse üles pannud, mitte ei ole kohale saadetud ekspert installatsioone ja muud tähtsat kohendama, nagu paljude teiste välismaiste kunstnike puhul. Davies on väga huvitatud oma juurtest ja enamasti keskendub ta alati oma kodumaale ja kultuuurile, sealjuures mitte vaid selle keskne olles. Ta oskab seda kõike edukalt ühendada globaalsete probleemide ja sündmustega. Antud näitus "Seeriad" keskendub sõjateematikale ja ning sellega kaasnevatele rituaalidele ja inimestega manipuleerimisele. Otseselt sõjategevust ei ole aga kujutatud. Nagu ka enamike kaasaegse kunsti villjejatele, pole ka tema jaoks oluline just lõpptulemus, vaid protsess ise ning kujundite abil idee kajastamine, sügavama tähenduse leidmine. Näitusel oli kaks ruumi, millest ühes sai vaadata erinevaid videosi ning teises olid samuti videod, kuid ka üks ruumiinstallatsioon.
 
Teistest teostest selgelt eristuv installatsioon oli paigutatud kahele seinale ja koosnes neljast erinevast osast. See oli valmistatud sadadest kantud rõivaste tükkidest, mis seinale olid kinnitatud ning mis moodustasid teatud ebakorrapärase mustri. Rõivatükid olid värvilised ja enamasti punastes, kollastes ja sinistes toonides. Esmapilgul ja kaugemalt vaadatuna tundus see mulle hoopis plastikust ja meenutas justkui maakaarti. Installatsioonist algselt mitte mõtet otsides, tundus see mulle väga põneva sisekujunduse objektina, mis silmale lihtsalt ilus vaadata. Sellesse aga süvenedes meenutab see hoopis plahvatust või põlengut, mis aeglaselt hajub, samal ajal siiski ohtu kuulutades ja kahju eneses kandes. Siit leian mõtte, et isegi sündmused, mida jätkub vaid mõneks hetkeks, ei kao, vaid elavad edasi kas järgenevates sündmustes või inimestes, kes sellega kokku on puutunud ning ka mõjutavad neid edaspidises elus. Mulle meeldib asjaolu, et autor kasutas materjalina just kantud rõivaste tükke. Elame ju siiski taaskasutavas maailmas. Võimalik, et sellele on ka Davies mõelnud või on need rõivad tema jaoks midagi tähendanud, et ta need justkui plahvatama on pannud. Värv omab selle väljapaneku puhul suurt tähtsust. Nimelt sümboliseerivad punane ja kollane tuld, sinisena põleb leek ja punane võib tähendada ka verd. Must värv märgib kaost, tühjust ja kurbust. Ilma ruumita ei saaks seda teost esitleda ning traditsioonilselt oli see seinal, kuid kindlasti lisaks põnevust värviliste punktide jätkumine põrandal ja/või ka laes. Öeldakse, et kaasaegne kunst ei pea olema ilus, vaid oma idee ja sõnumiga inimest mõtlema panema, kuid antud teos mõjus oma värvilisuse ja kompositsiooniga ka väga ilusana.
 
Veel haarasid minu pilku kaks ekraani, millelt sai jälgida trummimängijat. Trummimängu kuulsin esimese asjana näitusele sisenedes ning koheselt tekkis mul ka huvi allika vastu, mis seda häält põhjustas. Ühel erkaanil oli lähivõte trummist ja teisel oli sama plaan kaugemalt, kusjuures esimene video oli teisest ajaliselt veidi ees ja nii tundus nagu korraga mängitaks kahel trummil. Mängijat ennast aga ei näidatud, et tähelepanu koonduks vaid mängule. Süžee oli väga üksluine ja rutiinne, mängutakt ei muutunud ja mingit kulminatsiooni ei olnud ega tulnud. Video oli väga rahulikes toonides ja kuigi see oli küllaltki igav, oli siiski tegu ilusa ja puhta kaameratööga.
Võin öelda, et kuigi kauaks ma seda vaatama ei jäänud. Usun, et mingil määral on ka selle teose puhul käsitletud sõjatemaatikat. Militaarsetel rituaalidel, näiteks paraadidel, kohtab tihti trumme ja muid pille. Trummid võivad sümboliseerida ka sõjakisa, hävitamist ja tragöödilisi tagajärgi. Tänapäeval võib öelda, et sõda on muutunud rutiiniks. Sõda toimub nii erinevates maailmanurkades relvade ja kaotatud inimeludega, meedias sõnade ja piltidega, kui ka argipäeval tavalistes inimsuhetes. Rutiini videos sümboliseerib nähtav ja kuuldav trummimäng. Teos ise jättis hea esmamulje, kuid kaotas selle tänu oma ühekülgsusele. Küll aga meeldis mulle see peidetud sõnum, mille enda jaoks lahti mõtestasin.
 
Tim Daviesi "Seeriad" ei jäänud mulle millegi väga erilise või uudse poolest meelde, kuid siiski nautisin näitusel viibimist igati. Kuigi teoste sõnum seda ei olnud, jättis see väljapanek mulle rahuliku ja tasakaaluka mulje. Nüüdisaegse kunsti puhul ei või me arvata ega mõista, mida kunstnik ühe või teise teosega edasi anda tahab. Nii on igaühe õigus ja kohustus see enda jaoks lahti mõtestada ja leida iseenda jaoks teostesse peidetud sõnum ning just see mind kaasaegse kunsti juures võlubki.


Hotmail: tasuta võimas meiliteenus Microsofti pakutava turbega. Registreeruge nüüd.

No comments:

Post a Comment