Wednesday, May 12, 2010

Tim Davies „Seeriad"

 

Tim Davies on üks tuntumaid Walesi nüüdiskunstnikke, kes Esimest korda esines Tim Davies Tallinnas 1994. aastal Paul Rodgersi kureeritud Norwichi kunstnike näitusel. Tal on olnud näitusi nii Suur-Britannias kui ka väljaspool.. Ta kasutab oma teoste valmimisel ükskõik mis materjali - videot, fotosid, postkaarte, tikke, söetükke, kangatükikesi, millest valmivad erakordsed teosed, mis toovad vaatajate ette nii globaalsed kui lokaalsed probleemid.

 

Näitusele minnes, ei osanud ma midagi oodata. Olin lugenud tema taaskasutus tehnikast ning ootasin teoseid, mis on valminud ära visatud materjalidest. Sisenedes näitusele valitses väga huviav meeleolu: kostus trummipõrinat, mis tekitas meeltes segadust, kuna esimeses ruumis oli sein kaetud täppidega ning videotes, mis paiknesid külgseintel ning milles ei toimunud erilist liikumist.

 Minnes taharuumi, mis oli eraldatud kardinatega, paiknesid seal kaks kõrvuti olevat videot, mis tõmbasid kogu tähelepanu näitusel endale. Üks neist oli „Kadett. Auvalve Swanseas", mis kujutas sõdureid, kes olid lipuvalves, samal ajal kui puhus tugev tuul, mis tegi nende olukorra vägagi raskeks. Esmapilgul oli teos täiesti aru saamatu, kuid peale seda, kui olin pikemalt selle üle mõtisklenud ja meenutanud nende sõdurite räsitut olekut ja nende tahet seal seista ning oma lippu kaitsta tekkis patriootlik tunne. Tundus, et need sõdurid olid valmis kõigeks oma kodumaa ja rahva nimel tegema. Sellega meenusid koheselt Eesti sõjaväelased, kes astuvad vabatahtlikult sõjaväkke, et tagada meie riigis turvalisus. Selline patriootlikus on igas rahvuses, mitte vaid eestlastes, kes kogunevad laulupeole või ameeriklastes, kes teevad kõik, et nende tähtsaim päev,4.juuli, kellelgi meelest ei läheks, või siis venelastel, kes 9.mail viivad nelke pronkssõduri juurde. Arvan, et kunstnik rõhutas kodumaa tähtsust ja seda, et me oleme alati valves kaitsma seda, mis on meile esmatähtis.

Teine teos, mis kandis nime „Kadett. Auvalve Aberyswithis", oli väga sarnane eelnevale. Kadett seisis valves, ning teda ei häirinud inimesed, kes temast möödusid ega ka see üüratuaeg, mis ta pidi seal seisma. Ta püsis omal kohal liikumatult nagu see oleks elu-surma küsimus. Videot jälgides tekkis mu peas küsimus, et kas me kõik oleks valmis seda sama tegema nagu see noormees seal - ta oli pühendunud oma seisakule ning ei kavatsenudki alla anda.

 Nende kahes teoses  valitses üsnagi sarnane meeleolu, mis võis loomulikult tingitud olla ka taustaks mängivast trummipõrinast, kuid nende pühendunud olek ja austus oma riigi/positsiooni vastu oli võrdväärne.

Kunstnik on oma näitusel loonud väga rahuliku meeleolu, mis minule sümboliseerib mitte sõda vaid peale seda järgnevat kergendust ja rahulolu.

Näitus jättis väga positiivse mulje ning tekitas huvi selle kunstniku kui ka kunsti vastu. Kohe kindlasti poleks ma sinna sattunud, kui poleks pidanud kirjutama retsensiooni, kuid nüüd, kui olen seal käidud, tahan ka edaspidi külastada kaasaegse kunsti muuseumeid ja soovitan neid ka soojalt teistele oma tuttavatele.

 

 

 

Annika Niidas

11c



Hotmail: tasuta usaldusväärne ja rikkalik meiliteenus. Hankige nüüd.

No comments:

Post a Comment