Sunday, May 9, 2010

Uku-Tanel Laast 11.b Kunsti retsensioon

Uku-Tanel Laast 11.b Kunsti retsensioon

Käisin Tallinna Kunstihoones vaatamas Kristina Normani näitust „Me ei ole universumis üksi"

Kristina Norman kuulub nullnullindatel kunstiskenele astunute põlvkonda. Ta tegeleb poliitilise, provokatiivse, dokumentaalse ja uurimusliku kunstiga. Normani looming on ülimalt kontekstikeskne, see sünnib suhestumisel teda ümbritseva keskkonnaga. "After-War" on terviklik videotest, fotodest ja objektidest koosnev installatiivne keskkond, mis avaldub viie erineva ruumisituatsioonina. Teos baseerub juhtumil, millega seotud sündmusi tuleb pidada taasiseseisvumisjärgse Eesti ühiskonna üheks enim traumaatiliseks ja enim avalikke diskussioone tekitanuks.

Näitus on enamasti siis seotud Tallinna kesklinnas alates 1947. aastast paiknenud Suures Isamaasõjas (II MS) langenud Nõukogude sõduritele pühendatud monumendiga, mille 2007. aasta aprillis Eesti Vabariigi valitsus teisaldas. Pronkssõduri ametlik nimetus oli "Tallinna Vabastajate Monument" ja enamus eestikeelsest elanikkonnast pidas seda Nõukogude okupatsiooni sümboliks. Monument taaspüstitati endisest asukohast 2,5 kilomeetri kaugusel asuvale Sõjaväekalmistule. Endisele kohale istutati madalhaljastust ja lilli, nagu ei oleks seal kunagi mingit monumenti olnudki. See Eesti valitsuse poolt läbi viidud psühho-geograafiline nihe kutsus esile venekeelse elanikkonna protesti ja kaks päeva kestnud massirahutused Tallinna tänavatel. Kristina Norman tegeleb mälukogukonna mõiste abil sündmuste kirjeldamise ja analüüsiga ning ettepanekuga järgnevaks kultuuriliseks praktikaks. Teose pealkiri "After-War" viitab olukorrale, kus sõda on küll läbi, aga konflikt kestab edasi.

Kuna teda on mitmeti rünnatud ja kritiseeritud, siis enda kaitseks on ta öelnud:
Mi­nu te­ge­vu­se eesmärk on lä­hen­da­da kaks Ees­ti suu­ri­mat ko­gu­kon­da ja kut­su­da nad dia­loo­gi­le. See, mi­da ma kunst­ni­ku­na teen, on kan­tud usust, et kõik Ees­ti ela­ni­kud saa­vad vas­ta­valt põhi­sea­du­ses sä­tes­ta­tu­le väl­jen­da­da oma rah­vus­lik­ku ja kul­tuu­ri­list iden­ti­tee­ti. Mi­na ka­su­tan kunst­ni­ku­na de­mok­raat­li­ku rii­gi­kor­ra poolt ga­ran­tee­ri­tud ene­seväl­jen­dusõigust (Ees­ti Va­ba­rii­gi põhi­sea­du­se pa­rag­rahv 45, mis ütleb, et igaühel on õigus va­balt le­vi­ta­da ideid, ar­va­mu­si, veen­du­mu­si ja muud in­for­mat­sioo­ni sõnas, trükis, pil­dis või muul vii­sil)

„Monoliit"
See oli dokumentaalvideo aprillirahutuste ajal toimunud sündmustest. Kirjeldati elavalt konflikte Venemaaga. Film suutis mõtlema panna kui erinevad võivad olla kultuurid, kui erinevad võivad olla inimeste mõtteviisid ja arusaamad. Mõnes mõttes tekkis mul hirm -ja ma arvan, et ma ei ole ainuke-, kui mõjuvõimas Venemaa ikka suudab olla. Samas sain ma aru, kui lapsikult mõistmatult on võimalik ikka käituda. Kui kõik inimesed järgiksid targem-annab-järele-mõttelaadi, siis jääksid sellised sündmused olemata. On naljakas vaadata, kuidas inimesed nõuavad taga õigusi, millele neil tegelikult õigust ei ole. Õnneks andis kogu konflikt ikkagi mõista, et vaatamata lääneliku elulaadi pealetungile on meis siiski säilinud põlist eesti verd: me suudame rasketel aegadel kokku hoida ja panna õigluse jalule. Ega selliste kaadrite nägemine heameelt ei teinud, kuid kaasaegne kunst peabki olema šokeeriv ning mõtlema panev.

 „Esimene kohtumine"
Tegemist on väga jõulise maaliga, millel on kujutatud autode, üks Eesti lipuga teine Georgi lindiga, kokkupõrget: kahe kultuuri või ka rahvuse kokkupõrget. Temaatika on eeldatavasti jällegi aprillirahutustest ajendatud. Muidu polekski see maal niivõrd eriline, kuid see vereloik, see muudab teema süngeks ning tülgastavaks. Isiklikult arvan, et nõnda julge lähenemine verega pole päris õigustatud: nagu oleks meie suhted Venemaaga igaveseks rikutud, kuid tegelikult hakkavad kõik tasapisi juba asja unustama ning teisejärgluiseks pidama. Ehk tahtis kunstnik lihtsalt asjale ilmekust anda, muidu poleks keegi sellele erilist tähepanu pööranud või rõhutada konflikti mitmetasandilisust: ka küberrünnakuid. Kindlasti ei kuulu see maal mu lemmikute hulka, kuid idee oli lihtsalt vapustav, et otsustasin just selle töö valida.

Kokkuvõttes jäin rahule, et näitust külastasin, kuid mulle meeldivad ikkagi rohkem positiivsed emotsioonid, halvad asjad võiksid jääda minevikku ning nende meenutamine ajaloofanaatikutele.


----------------------------
Kas lemmiksaade unustas Su ära?
Tuleta end talle meelde!

No comments:

Post a Comment