Thursday, April 28, 2011

Lilith Sylvia Daisy Tamm 11A

Tallinna XV graafikatriennaal „Armastuse, mitte raha pärast“

 Külastasin KuMus olevat näitust „Armastuse, mitte raha pärast“. Esimese hooga saali astudes ei saanudki täpselt aru, kuidas näitus on üles pandud. Igal pool oli üles pandud justkui ehitustellinguid. Täpsemal uurimisel sain aru, et tellingud kujutasid endast lae alla tõusvat ning seejärel taas langevat teed ümber saali, millel mitmed teosed olid. Osad teosed olid veel tellingute all varjus, pimeduses. Saali seintelegi olid jõudnud kahemõõtmelised tööd, nii suuremad kui väiksemad.

 Osad teosed ei avaldanud mulle eriti mingisugust muljet, ent eriti jäid meelde neli teost. Esimene neist Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahtra teos „Armastab. Ei armasta?“, mille puhul on tegu järjekorraautomaadiga, mida oleme harjunud kohtama poodides, pankades jne. See automaat aga väljastas kuulsa karikakramängu ideele tuginedes silte sõnumiga „Armastan“ või „Ei armasta“. Mind üllatas töö oma olemuselt, mis peegeldas, kuidas tänapäeval usaldatakse kõike, mida me tehnika poolt saame ning samas ajas isegi naerma see, nagu kirjeldas tööd ka Elnara Taidre, et oli päris meeldiv saada tavaliselt frustratsiooni tekitavalt masinalt hoopis armusõnum, mis on justkui väike päikesekiir päevas.

 Teine töö, mis mällu sööbis, oli projekti Non-Fibonacci kunstnikuraamatud. Kolm koomiksit, mis nelja EKA magistrandi n-ö seiklusi Tallinna vanglas, alaealiste emade õppekeskuses ja Põhja-Eesti Pimedate Ühingus illustreerivad on kirjutatud luulelises vormis, täis irooniat ja musta huumorit. Stilistiline pool matkib lasteraamatuid. Väga lihtne, aus ja eestlaslikult otsekohene teos oli nauditav, värske ja tekitas isegi soovi minna lähimasse raamatupoodi ja need raamatud endalegi soetada, kui nad seal müügiks oleksid. Raamatud annavad väga ausa mulje sellest, mis toimub nende inimeste igapäevases elus, mida muidu ei suudaks ettegi kujutada.

 Ellie Davies’e „Suits ja peeglid“ on kolmas teos, mida meenutan. Neli fotot, mis tehtud Suurbritannia metsades. Esile tõstab iga pildi tumedal taustal kontrastselt särav kuldne puu. Silma jäi teos juba just nimelt oma kontrastsuse ja selgejoonelisuse poolest, mis on alati olnud meeltmööda. Eemalt vaadatuna näisid kõik fotod maalide moodi välja, ent lähedale jõudes sai selgeks, et siiski tõesti tegu fotodega, mis tegi töö veel paeluvamaks ja mõtlemapanevaks. Pealkirigi juba viitab illusioonidele mustkunstis ning illusioon esineb ka fotodes. Keset igapäevast, tavalist metsa „õitseb“ kuldne puu, müstiline, muinasjutuline, võimatu ja imeliselt kaunis. Metafoorselt võiks isegi rääkida, et nad illustreerivad eredalt ja kaunilt meelde jäänud mälestushetki, mis on mällu talletunud ilusamini ja sürreaalsemalt kui tegelikkus kunagi oli. Mõtlemisainest jätkub igal juhul veel siiani...

 Viimane teos, millele keskendun, on Tracey Moffatt’i „Armastus“. Tegemist on videoga, mis räägib armastusest kinoekraanil. 21 minuti sisse on kokku monteeritud lõike suurest hulgast filmidest, nii vanadest kui uutest, kus kõigis korduvad järjepidevalt samad motiivid. Kahjuks nägin küll filmist ise ainult viimaseid minuteid, kuid seegi, mida näha jõudsin, oli tabav. Me kõik teame tüüpilisi klišeesid, mida teatud tüüpi filmidesse pannakse, ent näha neid niimoodi kõrvutatuna, on uutmoodi kogemus, mis ajas muigama, naerma ja ka mõtlema sellele lõppematule ajupesule, mida armastusfilmid järjepidevalt inimestele pakuvad.

 Üldiselt oli näituselkäik väga meeldiv elamus, kuna oli teistmoodi, avas mulle kui külastajale mitmeid uksi, mille taga nägin erinevate, nii olemuse, rahvuse, kultuuri jms poolest, inimeste arusaamisi ja nägemusi maailmast. Tõsiasi, et töid on tehtud kire ja armastusega, paistab läbi terves saalis ning seda kajastab iga mõte ja detail igas töös. Kindlasti pole tegu näitusega, mida saab lihtsameelselt üle vaadata, vaid ta nõuab mõtlemist, süvenemist ja arusaamist.

No comments:

Post a Comment