Sunday, May 8, 2011

Anett- Airiin Saarso 11a

KUMU näitus "Armastuse, mitte raha pärast"

 

 

"Suits ja peeglid" Ellie Davies - Londoni fotograaf, kunstnik.

 

Teosele on lihtne läheneda: neli järjestikust tumedat fotot valgel seinal, igaüks eelmisele sarnane. Kõikide piltide keskpunktis on ere, kuldne, silmatorkav habras puu. Puu ümber on ülejäänud pildil kujutatud loodus: võsa, paks mets või lagendik. Esimene tunne looduslembelisele inimesele on lummav. Tähelepanu köidab esmalt kuldpuu, seejärel metsa sügavus, süngus, puutumatus ja värskus. Looduslähedased värvid ägedas kontrastis rõhutavad müstilisust, võimendavad muinasjutulisust. See võikski olla kõik, mis teose kohta öelda, ning sellest vaatajale piisakski. Ehk sellepärast, et iluga raputav pilt ei vaja rohkem tõlgendust. See on ilu.

Ilu on kunstiajalooliselt võrdsustatud tõega. Selle tajumine on subjektiivne, nagu ka pilt on tegelikkuse suhtes petlik. Looduse kujutamine kunstis on autori juurdepanek ja moonutus tema isikliku kogemuse tõttu. Kus oleme näinud kuldset puud? Kuid selle muinasutulisus ei häiri vist ühtki vaatlejat, sest otsimegi ju kunstist midagi hingele, midagi ilujanu kustutamiseks. Niimodi samastume kunsti kogedes tema loojaga.

Teos paneb mõtlema veel sellele, kui arenenud on tänapäeva fotograafia, see on muutunud nii detailseks, et tulemus ületab silmale nähtava reaalses maailmas. Töötlus võimaldab säilitada tunde, et tegemist on päriselt eksisteeriva paigaga, pilti süvedenes võib ennast sinna ette kujutada. Samas jääb alles kunsti igatsev iseloom, kus vaataja tunneb, et pildil nähtav on "ilusam" kui kogetav tema reaalsuses. Ehk näitab autor teosega, et ilu mõiste on subjektiivne, inimese püüdlusest tekkinud. Tegelikult on loodus, mets, ühtlane üleminek, üks eristuv kuldpuu on kujutav kunst inimese sümpaatiast looduse osa vastu. Võimas müstiline foto suudab edasi anda tundekogemuse, et mõte hakkab seostama pilti päris kohaga. Kuigi on see teos mõjuv, puuduvad tema harilikuks kogemiseks kõik muud tajud peale visuaalse- ülejäänud meelteaisting on olematu. Seega peab paljas silmale nähtav korvama kõik muu ja jõudma päris kogemuse tasemele, et olla mõjuv. Kas see on võimalik? Tihti suudetakse end uskuma panna, et on. Ülihästi välja kukkunud foto mererannast annab meelele nauditavama ja täiuslikuma kogemuse kui hülgehalli ja tavapärase mere vahtimine. Selline juhtum on aga aseaine tarbimine. Arvan pigem, et tõelisus vaatamata perfektsuse puudumisele on elavam, täiuslikum kogetavuse mahu mõistes, emotsionaalsem, kauemaks meeldejääv ning inimlähedasem. Loodus võib kasvatada kuldpuid meie kujutlustes, isikliku fantaasia ja looduse kokkupuutepunkt on võimsam kui oskame arvata. Autor on kujutanud sellist kogemust, see on tema jaoks originaalne tunne. Kunsti vaatajatena võime saada sellest tundmusest puudutatud, kuid peame säilitama teadmise, või jõudma arusaamani, et me kõik oleme võimelised sellisteks kogemusteks, hingelähedase ilu, fantaasianaudinguteni ei jõua siis, kui see on ette serveeritud. Teda tuleb pigem otsida, märgata ja mõttes hoida.

 

 

"Bitch'ide akadeemia" Alina Raudnitskaya

 

Paraku esimene teos, millel pikemalt peatun, tegelikult vaatan kogu filmi keskelt kuni järgmise keskkohani. Üldiselt keegi selles mustas pimedas ekraaniga toas üle paari minuti ei püsi, neil kas hakkab piinlik, tahavad nad jätta muljet, et selline labasus neid küll ei köida, või on neil lihtsalt kiire. Aga tark ei torma, osalt sellepärast, et ta ei ole näitusel mingi niisama külastaja, vaid sellest tuleb teha aruanne, suuremalt osalt aga huvi pärast, jään seda dokumentaalfilmi tähelepanelikult jälgima.

Film on ühest Peterburi naiste treeningprogrammist, kus neile pakutakse näpunäiteid õnne ja heaolu saavutamiseks, enesekehtestamiseks. Esimesena võtavad kogu tähelepanu vene keelt kõnelevad litsakad naised. Üldine kohaletulnute soov on leida miljonärist hoolitsev mees. Kõik paarkümmend filmis näidatud naist on äärmiselt prostituudile sarnase välimusega. Nad on lihtsad, ausad, väljapoole elavad, segaduses, omanäolised ja odavad. Nad kõik vajavad oma murele lahendust. Üldine arusaam on, et maailmas on umbes 5% häid mehi, probleem on nende leidmises. Tähelepanu ei pöörata üldse nende naiste enda olemusele, vaid käitumisnippidele, mis mehed ära võrgutaks. Kogu see film on ühest küljest absurd, teisalt aga tõeline kajastus elust, mida me iga päev ei näe ja unustame olemas olevat. Kursusel on üksainus juhendaja- julge ja sümpaatne mees, kes osavalt naisi mõjutab, pisaraid kisub, tundepuhanguid vallandama paneb. Ta on nii otsekohene ja aus, et naised kaotavad igasuguse reserveerituse. Õnnetusjuhtum ongi see, et lihtsad ja erilise eneseväärikuseta naised ei näe oma probleemi iseendas, vaid enamasti meestes, kes neid ei ole piisavalt hästi kohelnud. Imestamapanev on siiski nende südikus ja eluga toimetulek. Nende silmad on maitsetult värvitud, nukrad ja siirad. Nad on tulnud kuulama uut elutõde, et oma elu paremini mängida. Nende eneseväljenduses on ka lihtsalt ja siirast õnne, sest karmis elus tuleb osata ju hakkama saada, selle vähesega, mis on. Napid ja inetud riided, nimesildid  "Оля" ja "Таня" ilmestavad kogu vaatepilti. Bitchide akadeemia on tõeline osa nurgatagusest reaalsusest. Pärast selle teose kogemist tekib raskusi rohkemaid ülespanekuid vastu võtta, kunstilimiit tundub olevat täis.

No comments:

Post a Comment