Monday, May 9, 2011

Anett Kasesalu 11.b

Eksperimenta! 2011

Anett Kasesalu 11.b


Käisin 6. mail Lauluväljakul vaatamas rahvusvahelist kaasaegset kunstinäitust Eksperimenta!.

Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal Eksperimenta! (E!) on ainulaadne kunstisündmus, mis esitab haridusele üleskutse murda välja kooliseinte vahelt ja suhestuda loovalt meid ümbritseva eluga.

Eksperimenta! peateema “Ruum” toob Tallinna Lauluväljakule kokku kuraatorite tõlgendused linnaruumist pildiruumini ja geopoliitikast psühhogeograafiani enam kui tosinast riigist. Teoste autoriteks ei ole aga profikunstnikud, vaid 14-19-aastased noored ( kuid tegelikult olid tööde autorid vanuses 13 – 23 ).

Lauluväljakult sai kaheksakümnendate lõpus alguse enneolematu laulev revolutsioon, mis tõi Eestile vabaduse. Nüüd on järg hariduse käes!

Eksperimenta! on 14 – 19 aastastele koolinoortele,kunstiõpetajatele ja kunstnikele suunatud mitmetasandiline rahvusvaheline kunstiharidusprojekt, avatud ja jätkusuutlik platvorm ideede ja parimate praktikate vahetamiseks kaasaegse kunsti ja kunstihariduse valdkonnas. Eksperimenta! koostisosadeks on:

1) regulaarselt igal kolmandal aastal toimuv näitus (triennaal);

2) kogemustevahetusprogramm IDEElaboratoorium;

3) pidevalt toimiv kunstikoolide ja -keskuste rahvusvaheline võrgustik.Eksperimenta! peamiseks eesmärgiks on lähendada kaasaegset kunsti ja kunstiharidust ning algatada jätkusuutlikke muudatusi kunstihariduses.

Eksperimental! osalevad õpilased, õpetajad ja kuraatorid rohkem kui tosinast riigist: Eestist, Soomest, Venemaalt, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Sloveeniast, Portugalist, Iirimaalt, Islandilt, Türgist, Kanadast ja Lõuna-Koreast.

Tööd olid tehtud väga erinevates tehnikates. Kasutatud oli: video, heli, valgus, joonistused, maalid, kõik võimalikud installatsioonid, skulptuurid, fotod, keraamika, õhupalle, peegleid, vett, röntgenpildid, kästitöö, klaas jne.

Jõudes Lauluväljakule üllatas mind juba see, et osad tööd olid väljas. Tööd rippusid puude otsas, potid ja pannid olid üksteise otsas, ukse ees tervitasid mind valged peata mannekeenid. Näitus oli üleval läbi 3 korruse. Alustasin oma tuuri esimeselt korruselt ning esimeseks riigiks oli Island. Tööd olid loonud väga noored kunstnikud ning minu jaoks ei olnud tööd väga head. Loomulikult ma austan neid, kuna nii noorelt juba töödega kuskil kunstinäitusel olla on väga suur saavutus. Edasi liikudes muutusid tööd aina paremaks. Eesti töödest meeldis mulle kõige enam ühe neiu purkidest tehtud töö. Purgid olid üksteise ostas. Iga purk oli üks riik. Torni kõrval oli aga mustlaste purk. Töö sõnum oli see, et mustlasi kiusatakse taga igal pool, aga neil ei ole ka oma riiki ega maad kuhu minna. Miks me siis neid ei aktsepteeri? Käies mööda korruseid ringi üllatas mind noorte kunstnike leidlikus ning otsekohesus. Näiteks Türgi oli kasutanud vett. Ma ei oodanud sellelt näituselt suurt midagi, kuid noored olid väga hästi hakkama saanud. Mulle just meeldis nende ausus ja julgus tuua välja probleeme, mis tänapäeva maailmas on. Näiteks oli kasutatud Lenini kuju, tuntud presidendid ( sh. Barack Obama ) rippusid lae all. Meeldis ka see, et said ise käe külge panna. Said nime kirjutada, näidata oma ideaalset teekonda, vajutada nuppe, miine basseinist korjata jne. Võimalusi oli palju. Loomulikult mulle, kui reaalklassi õpilasele jäi silma Türgi töö, kus oli suur kolmnurk, funktsioon, tähistused. Huvitav oli näha, et lihtsatest asjadest saab luua kunsti.

Kuid natukese töödest, mis mulle silma jäid. Valisin välja 2 tööd.

Esimesena tooksin välja väga julge ning isegi mõneti šokeeriva töö. Töö on pärit Sloveenia noormehelt Juš A. Zidar ( 18 ). Töö pealkiri oli „Youth suicide“. Esimesena töö juures märkasin A4 paberit seinal, millel oli kirjas kui palju noori tegi 2009. a  Sloveenias enesetapu.  Neid oli 43 ja noored olid vanuses 18 – 28. Sloveenias on 19 aastaste noorte seas enesetapp 3 kõige levinum surma põhjus. 2009. aastal oli Sloveenias kokku 448 enesetappu. Samas kõrval oli telekas, kus jooksis videoklipp sellest, kuidas poiss kirjutab hüvastijätukirja ning siis poob end ülese. Samas oli seal ruumis või boksis, siis laud, kus oli lamp, kehvasti sooritatud kontrolltööd ja samtui hüvastijätukiri. Kirjas rääkis ta sellest, et keegi ei igatse teda ega pane tähele. Temast ei saa kungi head isa oma lastele ning, et ta armastab oma vanemaid. Laua kõrval rippus nöör silmusega. Kuna boksi üks sein oli klaasist, siis sinna oli kleebitiud suur valge inimese kujutis, kes rippus ning tekst: „ We have always belived in you “. See töö puudutab. Ma arvan, et see ei jäta kedagi külmaks. Arvan, et autor tahab näidata, et enesetapud on sagenenud ning see on hetkel suureks probleemiks. Muude maailma probleemide kõrval peame nägema ka probleeme oma riigis, sõprade hulgas, nendest ei tohi lihtsalt mööda vaadata. Alati leidub lahendus, isegi siis kui oleme langenud väga sügavale ja tundub, et enam väljapääsu pole. Lahenduseks ei pea olema viis, kus paneme omale käe külge. Peame väärtustama elu ning hetki, mis on meile antud. Elu on niigi lühike, miks seda siis veel lühemaks muuta? Kuid miks osad siiski teevad selle otsuse? Kas see näitab tegelikult inimese tugevust endalt elu võtta või nõrkust/kartust elu ees? Me ei saa seda kunagi teada.

Teiseks valisin Läti õpilase Viktorija Abrima ( 16 ) töö nimega „ Wear your own life „. Töö koosnes peeglist, millele oli peale pandud hall T – särk. Kõrval oli pilt, kus 5 täiesti erinevat inimest nii naha värvuselt, soo kui ka klassi poolest, kuid neil kõigil olid seljas need samad hallid T – särgid. Teisel pool peegli kõrval oli must paber, kuhu sai kriidiga kirjutada. Sinna oli autori poolt kirjutatud: „ If you are Individuality, sign here „. Nii said kõik oma nime sinna kirja panna. Autor oli omalt poolt kirjutanud juurde, et tänapäeval ostavad, kannavad kõik riideid, mis neile sobivad. Soovime eristuda, ostame riideid, mis toovad välja meie silmavärvi või meie peenikese piha. Aga kas me oleme kunagi mõelnud kanda lihtsalt T – särki? Kui me kannaksime kõik ühte ja sama halli T – särki, kas me suudaks teistest eristuda? Olla mina ise? Meie peaksime kandma riideid, mitte riideid meid. Me oleme igaüks isiksus ning mitte pöörama alati tähelepanu riietele. Kas siis enam tänapäeval muud asjad ei loe, kui ainult välimus? Ei meie iseloom, väärtushinnagud? Kui aga käiksime kõik ühte moodi riides, siis kas me muudaks oma suhtumist ning arvamust? Arvan isiklikult, et välimus on osa meist ning me ei peaks muutma seda, et kellegile meeldida. Niigi palju on tänapäeva inimestel teiste suhtes palju eelarvamusi, mis ei lähe kokku üldse selle isikuga. Kuid arvan, et saab olla ka eriline siis kui kanname ainult seda halli T – särki. Kõik oleneb ainult meist endist.

Selline sai minu külaskäik Lauluväljakul. Huvitav oli see, et terve aja kui ma seal viibisin ei olnud mitte ühtegi teist külastajat. Ainult üks välismaa fotograaf, kes küsis luba mult pildistada, kuna oli vaja näidata, et keegi on näitusel. See on kurb, kuna näitus oli tasuta. Üldiselt mulle väga meeldis ning soovitan kõikidel minna. Mina jäin igastahes väga rahule.

No comments:

Post a Comment