Friday, May 6, 2011

Anna-Maria Himma, 11 D

„ARMASTUSE, MITTE RAHA PÄRAST"

Mina käisin vaatamas näitust „Armastuse, mitte raha pärast" Kumus viiendal korrusel. Esimene töö, mis mulle silma hakkas kohe, kui ma ühte tubadest sisenesin, oli papist välja lõigatud pilt klotsidega mängivatest poistest, pealkirjaga „Aga mina hakkan kupeldajaks." Hiljem nägin veel samasuguse teemaga teost, kus papil oli armas tüdruk, pealkirjaga „Sinu tütar", kuhu oli kirjutatud: „Kui ma suureks saan, hakkan prostituudiks." Nende mõlema autor on Piret Räni.

Mõlemaid pilte vaadates hakkas mul seest kriipima, kuna need lapsed nägid väga armsad välja. Väikesed lapsed soovivad saada arstiks, baleriiniks, poemüüjaks, lenduriks, astronaudiks. Mäletan, kuidas ma isegi soovisin väikesena poemüüjaks saada, kuna uskusin, et nad võivad kogu aeg kommi süüa. Lapsed ei soovi prostituudiks ega kupeldajaks hakata, nad on nii puhtad, et ei tea nende sõnade tähendustki. Ometi meie ühiskonnas leidub ka selliseid „ameteid", nii et midagi peab viltu olema.

Teos näitab, et oma lastest tuleb hoolida ja neid armastada, me ei saa nende saatust ette määrata, kuid karjääri valikul võib aidata. Karjääri valik ja karjääriredelil üles ronimine on tänapäeval üpriski aktuaalne teema, inimesed tahavad saada ruttu rikkaks, olla prestiižikal töökohal ning sageli lükatakse lapsesaamist tulevikku. Lapse olemasolul aga pole vanematel töö tõttu nende jaoks piisavalt aega, ning siis ongi järeltulijal piisavalt aega, et ise maailma avastada. See võib aga lõppeda narkomaania, nikotiinisõltuvuse, alkoholismi või prostitutsiooniga. Milline lapsevanem aga oma mudilasele sellist tulevikku soovib? Enamik ei soovi.

Kunstnik Piret Räni on sündinud 1974. aastal ning on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga. Tema tööd on suhteliselt ühiskonnakriitilised, räägivad näiteks mehe ja naise soorollidest, seksismist, internetiühiskonnast ning inimsuhetest. Enim harrastab ta fotograafiat.

Teine töö, mis mulle samuti silma paistis olid Eesti raha tähed ehk EEK-id. Nendest olid tehtud nii meeste kui ka naiste alusriided – rinnahoidjad ja aluspüksid. Kuna ma käisin näitusel siis, kui oli väga päevakohane küsimus, mida teha meie vana rahaga, siis ma oletasin, et kunstnik toob välja ühe kasutamisvõimaluse. Muidugi oleks rahast riided äärmiselt ebamugavad, aga see oleks siiski väärikam kui raha lihtsalt prügimäele viia.

Tegelikult, arvestades, et see töö oli seal näitusel juba mõnda aega seisnud, ei saanud sõnum olla protestist, kuidas meie vana rahaga läbi käia. Seetõttu uurisin ma teose pealkirja. See oli valmistatud Krista Leesi poolt, nimi oli „Rahapesu (sooline võrdõiguslikkus)." See oli hetk, mil ma mõistsin erinevust meeste ja naiste aluspesu vahel. Naiste pesu oli valmistatud 100-kroonistest rahatähtedest, meeste oma aga 500-kroonistest (väike märkus: materjalina oli kasutatud paberit raha piltidega, mitte päris rahatähti).

Kuigi naiste ja meeste võrdõiguslikkus on tõsine teema, siis ma ei usu, et see oleks Eestis tõsine probleem. On teada, et kohati eelistatakse tööd andes mehi ning neid tasustatakse suurema palgaga kui naisi, kuid asi pole nii tõsine kui mõni aeg tagasi. Naistel on olemas valimisõigus, neid leidub poliitikas, sõjaväes, nad võivad olla bussijuhid - enamus inimesi on sellega harjunud, see on iseenesestmõistetav. Nüüd võivad ka mehed võtta lapsepuhkust. Ainuke asi, mida naised kunagi ei saa, on meeste füüsiline jõud. Seetõttu ei mõista ma feminismi ning arvan, et naiste olukord praeguses ühiskonnas on päris hea. Muidugi, paljudes maades see nii pole – Jaapan, Aafrika maad jne vajavad eraldi käsitlemist.

Uurides Krista Leesi kohta, sain teada, et ta on tekstiilikunstnik, kellele meeldib traditsioonilisi tehnikaid koos uutega kasutada ning ta toob välja, et kunst ei saa olla ainult ilus, midagi peab lisaks olema – sõnum, mida esmapilgul ei märka  või lihtsalt naljakas. Ja selles teoses oli kindlasti sõnum, mida mina märkasin alles pärast väikest mõttetööd.

No comments:

Post a Comment