Sunday, May 8, 2011

Anti Ingel 11d


Külastasin Kumu kunstimuuseumi näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Enne näituse külastamist lugesin läbi selle lühikirjelduse, millest jäi päris hea mulje. Aga need ongi ju selleks, et meelitada inimesi kohale, mistõttu mu lootused väga suured polnud.

Näitusel paistis esimesena silma pilt tüdrukust, millele oli lisatud tekst: „Kui suureks saan, hakkan prostituudiks". See oli küll veidi irooniline, kuid mina selles kunsti ei näinud. Tegemist oli ainult must-valge pildiga, millega minu arvates eriti vaeva polnud nähtud. Umbes samasuguse tunde tekitas töö, millel oli lihtsalt kahes erinevas kirjastiilis kirjutatud kaks lauset. Kuna töö mulle eriti huvi ei pakkunud, ei jäänud mulle ka laused meelde. Samuti jäi silma töö, mis nägi välja nagu täis soditud koolipink. Selle peale tekkis küsimus, et miks meie siis koolis sellist kunsti teha ei tohi.

Näitusel leidus ka palju häid töid, millest tahaksin esile tuua Andres Tenusaare „Ritums Ivanovsi simulatsioon. Tegemist on videoinstallatsiooniga, milles tekib pilt väikestest niredest ning kaob seejärel uuesti ära. Telekas oli asetatud saali kujundavate tellingute alla pimedasse nurka. Seal ruumis kostis heli, nagu oleks keegi pidevalt sõrmega aknaklaasi pealt üle tõmmanud ning teleka ekraanile ilmusid värvinired, millest mõne aja möödudes moodustus naise nägu. Nägu oli väga ähmane, justkui läbi vihmase akna nähtuna, jäädes just nii kaugele, et see oleks veel võimalik ära tunda. Teoses on tegelikult kujutatud läti kunstniku Ritums Ivanovsi maali popikoonist. See töö oli minu jaoks midagi erilist – midagi, mida ma varem näinud polnud.

Teiseks väga heaks tööks oli Ellie Daviese „Suits ja peeglid". Tegemist oli fotodega, millel oli mets. Need metsad olid vähekäidud paikades – jalgrajad puudusid. Foto keskel oli aga kuldne puu, mis paistis väga ilus ning ebareaalne selles hallis ning tuhmis ümbruses. Ilmselt tahtsi kunstnik rõhutada seda, et kuidas mõned puud jäävad metsas käies palju paremini meelde kui teised ning tegelikult on nii ka kõikide teiste asjadega. Kuna fotodest me siiski veel eeldame tõelisust, siis tundub nagu tahaks Davies oma teosega rõhutada, et ka silm võib petta.

Kokkuvõttes jäin näitusel käiguga rahule. Näitus oli väga mitmekülgne, kuid enda jaoks huvitavaid töid väga palju ma ei leidnud. Silma hakkasid mulle just tööd, mille sarnaseid ma varem näinud polnud.


No comments:

Post a Comment