Sunday, May 8, 2011

Anu Rätsep 11.b

---------- Forwarded message ----------
From: Anu Rätsep <anu.ratsep@gmail.com>
Date: 2011/5/9
Subject: Anu Rätsep 11.b
To: marjuliidja.11kl@blogger.com


Käisin Kumu kunstimuuseumis vaatamas Tallinna XV Graafikatriennaali
„Armastuse, mitte raha pärast", kust võtab osa kuraatorite poolt välja
valitud 46 kunstnikku, kellega liitub tiheda konkursi läbinud 63
kunstnikku. Triennaalil on esindatud 35 maa kunstnikud, nende hulgas
on väga nimekaid rahvusvahelisi kõrgkategooria kunstnikke.
Traditsiooniliselt pöörab triennaal tähelepanu Baltimaade kunstile,
säilitades oma Leedu, Läti ja Eesti kunstnikkonna osaluse kaudu
triennaali algset identiteeti. Teoseid oli päris erinevaid- lihtsatest
joonistustest filmideni.
Ootused olid päris suured, sest olin kuulnud palju positiivset näituse
kohta. Kahjuks pidin mina aga pettuma. Kaasaegset kunsti iseloomustab
kindlate stiilitunnuste puudumine, uudsus ning tähtsal kohal on
kontseptsioon. Selle teostamiseks aga pole seatud kindlaid piire, vaid
teoste loomisel võib kasutada kõiksuguseid materjale ja
eksponeerimiskohti. Sellel näitusel leidus kõike seda, aga pean
tõdema, et üldjoontes mind see kaasa ei haaranud. Leidus küll paar
teost, mis panid mind vaatama ja mõtlema.

Esiteks jäid mulle kohe silma Andrew Hurle'i tööd.  Ta keskendub
rahale kui materiaalsele abjektile ja selle erinevatele väljendustele:
ta vaatleb rahatähtede kujunduse eripära, raha kulumist ringlemise
käigus, pangaseife ja pangahooneid kui kindlustatud kohti raha
hoidmiseks, sümboolseid "rahakantse", rõhutades samas nende õõnsust.
Kõige rohkem meeldis mulle tema tehtud "Valeraha", sest hakkas silma,
kui palju vaeva oli nähtud pisidetailidega. Kindlasti võttis see
tohutult aega- mitte selle trükkimine, vaid sellele eelnev uurimine ja
arvutis programmidega mustrite väljatöötlemine. Teose tegemiseks ongi
kasutatud inkjet trükki, pigmenttinti ja lõuendit.  Ja nagu Elnara
Taidre on öelnud, siis kunstnik käsitleb paberraha kontekstiväliselt:
ta on muutnud kupüüride üksikud kujunduselemendid uute
kompositsioonide iseseisvateks motiivideks.  Täpsemalt on ta
keskendunud arvutis loodud ülikeerulistele ja ainukordsetele
ornamentidele, mida kasutatakse turvaelementidena: programmi koodi
tundmata on neid mustreid võimatu korrata. Hurle'i looming vaatamine
pani mind aga mõtlema rahavõltsijatele- millist vaeva nad näevad
selleks, et petta teisi. Nad peavad suure töö ära tegema ja kõik see
on illegaalne. Kui nad aga selle töö ja vaeva rakendasid mingiks muuks
otstarbeks- kasvõi kunsti, siis nad võiksid saada sellest kasu
legaalsel viisil.

Teiseks valisin väljapaneku hulgast  Ryts Monet'i teose, mille
pealkirjaks oli "Vaba kui lind", aga sellele peale vaadates võis näha
aga poolekslõigatud kukli vahel kotletti asendavat lindu. Plakat on
minu jaoks lihtsalt üks kritseldus, mida suudaks teha igaüks, kuid
selle sõnum on hea. Eriti meeldis mulle, et see pilt pani mind
mõtlema- näitusel ei olnud selliseid töid palju. Seda teost vaadates
mõtlesin, et kunstnik tahab meiega jagada mõtet, kuidas inimesed ala
lõpmata arvavad, et nad on vabad- teistest sõltumatud, kuid siiski on
nad kuskil lõksus ja võib-olla nad ise ei mõistagi seda.  Need olid
mõtted, mis mul kõigepealt tekkisid. Hiljem , kui lugesin seal juures
olevat teksti, siis sain teada, et lind Ryts Monet' plakatil ei ole
keegi muu kui rahutuvi, ning et hamburger seostub Ameerika kultuuri ja
selle ekspansiooniga, kus poolehoidjaid ahvatletakse meeldivate, kuid
tegelikkuses tervisele üldiselt kahjulike asjade abil.

Nagu ma ennem  juba mainisin, siis pettusin ma selles näituses. Ei
taha öelda, et see oleks olnud halb või midagi, aga lihtsalt ei olnud
minu jaoks. Kaasaegne kunst on küll väga laiaulatuslik, kuid arvan, et
nautida teatud kunsti peab olema ka vastav tuju. Ja minul sellel
päeval ei olnud seda. Kuid õnneks oli seal palju erinevaid teoseid
ning mõni neist püüdis mu pilku mõneks hetkeks ja pani mõtlema.

No comments:

Post a Comment