Tuesday, May 10, 2011

EKKM/ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum

Köler Prize 2011

Nominentide näitus 1.05- 5.06. 2011

 

Dénes Kalev Farkas " Closing up & let's play"

 

Installatsioon koosneb üheksast 100 x 100 cm suurusest valguskastist. Pildid kujutavad modelleeritud makette, mis viitavad kujutatud objektide kaudu meie ühiskonna struktuursele vägivallale. Jälgisin pikemalt kahte maketti, mis mõlemad kujutasid kiike, kuid üks oli hägusem ja vaba, teine piiritletum ja konkreetsem.

 

Esimene valguskast pani mind tundma end vabana ja kõik võimalused olid mulle lahti. Tähelepanu haaras esialgu kiik ise, kuid hiljem märkasin ka ülejäänud atmosfääri. See kandis edasi aegumatut soovi olla lapselik ja puhas. Ta jutusas meie igaühe elulugu või vähemalt osa sellest. Teos pani mõtlema olukordadele või soovidele, mida tahaks aga ei saa, või saab? Samuti jäin mõtlema selle üle, et kas lapsepõlv on tõesti läbi või kestab see igavesti sinu sees edasi. Pärast näitust jälgisin lähemalt ka täiskasvanuid- kas neis on veel noorusea naiivsust ja lootust või kaovad need aastatega jäädavalt? Kogu näituse peateema selgitas autor minu arvates hästi pealkirjaga. Seda võiks muidugi sõnastada ka otsesemalt: " Jätke selja taha harjumuspärased mõttestrukutuurid ning julgege märgata elu läbi uudsema pilgu." Teosed eraldi ei olnud nimedega. Ma arvan, et see oli taotuslik, sest nii saab igaüks mõelda neid mõtteid, mis tema pähe iseenesest tulevad. Pealkiri muudaks pildi taas piiritletuks ning nii kaotaks ta oma vabaduse tunnetuse.  Valguskasti oli peidetud mitmeid sümboleid. Hele valge taust kannab rikkumatuse, lootuse ja millegi uue alguse ideed. Kiik pildil oli hoos ega seisnud paigal. See viitab ilmsesti edasiliikumisele ning pidevale soovile nii öelda tõugata oma elule hoogu ehk põnevust juurde. Arvan, et näitus oli üsna kaasaegne, sest viimasel ajal kuuleb sagedasti argipäeva rutiinide lõhkumisest ja piiride ületamisest. Valitud materjal aitab hästi avada konteksti, sest valguskastid on avarad ja suured- need viivad mõtte automaatselt silmaklappidest kaugemale. Neid on ühtlasi ilus kui ka pisut kurb silmitseda. Samas tõi see antud objekt minusse mingit uut rahu ja lootust. Autor on sisse toonud taaskasutatavaid materjale, mis omamoodi vihjavad, nagu näitus ise, nii öelda taaskasutatud elumaneeridele, mis ajapikku palju muutunud ei ole. Ma ei saa öelda, et teos oleks valmis või pooleli. See on lihtsalt üks paljudest variantidest. Installatsiooni võiks asetada tänavale või kooli seinale, kuid võib- olla kaotaks ta siis oma salapärase valguse. Ta muutus taas piiritletuks kui üks suvaline plakat tänaval. Värvid on atmosfääriga hästi kooskõlas- valge sümboliseerib uudsust, millegi alget ning mõtte vabadust. Teistes värvides, näiteks rohelises või punases, kaotaks pilt oma esialgse mõtte. Ta muutuks agresiivsemaks, tuimemaks. Kuna minu jaoks on kogu elu üks suur teos siis võin väita, et igasugune kunst vajab aega. Seda maketti kauem jägides leidsin palju huvitavaid detaile. Näiteks, et üks kiige nööridest oli pooleldi katkenud. Autor tegi seda, kas teadlikult või moonutas valguskast algset maketti, seda ma ei tea. Minu jaoks sümboliseeris see riskijulgust, kuid samas tähelepanelikkust ennast ümbritseva suhtes, ka lapsepõlve haprust.

Teine installatsioon samast objektist oli täielik vastand esimesele.  Pildil olid selgelt piiritletud lagi ning põrand. Kiik oli paremas ääres ning seisis paigal. Esimene reaktsioon oli külm ning tundetu. Justkui oleks see ühe inimese mälestus, kes on mälupildi endale pähe projetiseerinud, nagu see ei oleks tema enda mälestus, vaid ainult teadmine, et igal lapsel peaks ju midagi sellist meenuma.  Ta kandis radikaalse, harjumus- ja korrapärase elutunnetuse ideed. Lapselik puhtus oli asendunud liigvarakult tõsiseks muutunud nooruki eluvaatega. Kunstnik oleks nende kahe maketiga justkui võrrelnud piiritlemata hägusust ja piiritletud argielu. See pilt andis edasi  ootust ning kõhklusi, kuid reeglipärast jätku. Ma avastasin, et mul on hea meel samastuda pigem esimese kui teise maktiga. Kiige asupaik vihjas, et ta ei olnud enam põhiliseks ideeks. Pigem keskenduti taustale, mis oli puhas, valge ja ainsaks elemendiks oli põrandat ja lage eraldav must joon. Tundus, et kogu taustamüra on olulisem kui mälestus, kiik, ise. Erinevate situatsioonide modelleerimine sarnaste makettidega vihjab ühiskonna jätkusuutliku toimimist garanteerima pidevale reeglistikule. Aegumatuid piire, millest üle astumine on tekitanud raskusi, võib leida läbi terve homo sapiensi eluaja. Valgusinstallatsioon selle teose puhul aitab kujutada kalki ja tuima mälestust. See samastub hästi meie kaasaja väärtuste ja ideedega. Autor ise sõnastab seda nõnda: " Näiliselt eksisteerib võimalus liikuda erinevates suunades, tegelikkuses aga ei liiguta kuhugi, proovitakse säilitada sooja ja tuttavat olukorda, kus vasak- ja paremtiib erinevad ehk kõige rohkem lipsu värvi poolest."  Siinkohal on sümboolseks materjaliks taaskasutatav papp. Tänavale pannes suudaksid ilmselt paljud end sellega samastada. Seepärast ei pandaks teda ka tähele ja järelikult sobib ta just sinna ruumi, kus ta on: kõrvuti oma piiritlemata installatsiooniga. Teistes toonides kaotaks ta oma külmuse ja ühtlasi ka mõtte. Seda kauem jälgides panin tähele, et kiige all on vari. Ilmselt viitab see ka kõige tühjema mälupildi väiksele elulootusele.

 

Autor on noor mees, kes on olnud ka mitmete algajate õpetajaks ja juhendajaks. Ta on kohtunud paljude inimestega ja näinud maailma läbi huvitava pilgu. Seega oskas ta ka märgata õigeid detaile elust, mis ajajooksul muutunud ei ole, ning tuua need suurelt ja heledalt meie silme ette.

 

Doris Tislar 11A

 

No comments:

Post a Comment