Sunday, May 8, 2011

Eliis Aunap 11.b

Käisin KUMUs  vaatamas Tallinna XV Graafikatriennaali „Armastuse, mitte raha pärast". Kaasaegne kunst on mind alati kõnetanud, sest see on midagi erilist ja hoopis teistsugust. Selles stiilis on lubatud kunsti edasiandmiseks kõiksugused meetodid. Tuleb vaid olla loov ja kasutada eriti ebatavalisi viise ja oledki saanud millegi väga ainulaadsega hakkama.  Näitusele sisendes jäi kohe silma teos "Vaba kui lind", mis tegelikult kohe üldse ei sümboliseeri vabadust, vaid näitab just, et nõrgemate eest on kõik ära otsustatud. Kana, kes pole just kõige targem lind, saatus võib olla hoopis hamburgeri vahele sattumine selleks, et inimesed saaksid süüa maitsvaid kanaburgereid. See teos tõestas just seda, et sellel näitusel käsitletakse kaasaegsust.


Esimene teos, mis mind enim kõnetas oli Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahteri "Armastab. Ei armasta?". Masin, millel kujutati karikakraõit ja mis õielehtedele vajutades väljastas vastuseid. Pärast vajutust tekkis kohe suur elevustunne, et mis teate ta mulle annab. Arvuti väljastas mulle " Armastab", mis tegi mu olemise veel elevamaks. Idee on väga hea, sest tahes-tahtmata tekkis nostalgia lapsepõlvega, kus vahel ikka sai karikakralt õielehti ära noppida ja neidsamu küsimusi esitada. Vajutasin paar korda veel, et aru saada selle töö põhimõttest ja leidsin, et masinale  on sisse programmeeritud kordamööda positiivse ja negatiivse vastuse andmine. See süsteem on väga sarnane ka päris karikakralt õielehtede ära noppimisega, sest ka siis tulevad vastused kordamööda ja võitjaks jääb viimane õieleht. See mehhanism peaks kuskil avalikult seisma, et inimesed saaksid enda tuju tõsta. Tänaval ruttab nii palju inimesi, kes on kurjade ja murelike nägudega. Et neile süsitada killuke postiivsust ja rõõmu, siis peaks see seisma tänavanurgal, et nad saaksid häid vastuseid. Kuigi siis peaks see masin väljastama ainult positiivseid sõnumeid, sest halvas tujus inimesele ei tooks mingisugust rõõmu, negatiivne vastus. Ehk aitaks väike positiivne sildike võluda inimestele naeratus suule.

Põnevaid töid oli palju, kuid sarnanesid ka lahendustelt: lühikesed filmid või siis piltidest kokku pandud tervikud.Seega valisin teiseks tööks Soroush Kamyabi töö "Tean, et olen kaotanud" ehk " I KNOW I HAVE LOST".
Tegemist oli plakatiga, mille ülesanne oli tsiteerida grafitit, mis oli tekkinud mõned aastad tagasi Tate Moderni ümbruskonda. Mind üllatas positiivselt, et ka plakateid ühe kindla fraasiga, avaldatakse näitustel ja tegelikult, miks ei peakski avaldama. Teostus oli lihtne: valge paber ja must tekst. Arvan et must-valge kujundus mõjub kuidagi palju tõsiseltvõetavamalt kui värviline,sest must tekst loob võimsama aura.  Olulisem oli aga lause ja selle mõte. Arvan, et autor eeldab, et seda lauset uurides ja mitu korda lugedes hakkavad inimesed ennast analüüsima ja enda kaotusi meeldetuletama. Iga lugeja on  ise kunsti loojaks. Ainus erinevus on aga see, et seda kunsti näevad ainult nemad ise ja mitte ümbrus. Seega on tegemist sügavamõttelise teosega, mis kohe peale vaadates ei pruugi meile midagi öelda. Teosest aru saamiseks läheb aega, et see endale lahti mõtestada.

Jäin näitusega rahule ja veendusin, et kaasaegne kunst on kõikidest kunstivaldkondasest kõige laiaulatuslikum ja põnevam. Kunsti tegemise võimalusi on väga palju ja alati saab ka midagi täiesti uut välja mõelda. Palju kasutati ka kunsti edasiandmiseks video võimalust, mis samuti on huvitav lahendus.

No comments:

Post a Comment