Tuesday, May 10, 2011

Fwd: Anet Tammemäe 11.d

Tere õpetaja!

Vabandust, ma olin seda kirja juba üritanud saata pühapäeval, kuid nüüd ma alles märkasin, et see kiri ei olnud läbi tulnud.

Anet Tammemäe, 11.d

---------- Edastatud kiri ----------
Saatja: Anet Tammemäe <a.tammemae@gmail.com>
Kuupäev: 8. mai 2011 23:36
Teema: Anet Tammemäe 11.d
Saaja: marjuliidja.11kl@blogger.com


Külastasin 4. mail Tallinna Lauluväljakul kaasaegse kunsti triennaali „Eksperimenta!“, kus oli välja toodud 10 riigist 14-19-aastaste koolinoorte mõtete viljad. Ekspositsiooni teemaks oli „Ruum“ ning iga riik tõlgendas seda mõistet erinevalt – sealt tulenes ka teoste tohutu erinevus. Iga riik lähtus mingist juhtivast mõttest või ideest, kajastades seda ka oma töödes – kas siis objektide või mõtte näol.

Näitusele minnes ei olnud mul mingeid ootuseid, sest selle triennaali külastamine tundus olevat pigem kohustus kui enese soov kunstiteoseid vaadata.  Ainuüksi mõte näituse külastamisest oli minu jaoks paras piin – kas ma olen ainukene inimene, kes leib väga harva inspiratsiooni kunstist? -,  sest leian, et 14-19-aastaste noorte mõtteüllitised on liiga ühekülgsed ja naiivsed (minu jaoks peab kunstist õhkuma küpsust ja elutarkust). Kohale jõudnud, näitas sõbralik naine mulle suunda ning nii see silmade nuumamine algas! Kui olin esimese korruse läbi vaadanud, tundus mulle, et mu arusaam igavast kunstiteostest oli täitumas – ma ei suutnud ennast leida ei papist toamakettides, üksteise otsa pandud pottides ega suvalisel momendil tehtud fotodes.

II korrusel leidsin ma kaks tööd, mis suutsid mind mõtlema panna. Esimene töö on kindlasti 18-aastase Juš Zidari „Youth suicide“. Autor oli teose idee edasikandmiseks välja pannud laua, tooli, laualambi, hüvastijätukirja, laest rippuva poomisrõnga ning video. See teos tõsiselt raputas mind – see paneb mõtlema, et tõesti, iga aasta üle mõistuse palju noori võtavad endalt elu, sest tuntakse, et nende elukäik ei ole rahuldust pakkuv. Autor oli välja toonud erinevaid fakte suitsiidide kohta – nt Sloveenia asub Euroopas noorte enesetappude poolest pingereas pärast Leedut, Valgevenet, Venemaad, Ukrainat, Ungarit ja Lätit, ning ta asub eespool Belgiat, Soomet ja Eestit. See eksponaat pani küsima: miks võtavad nii paljud noored endalt elu? See on kui kergemat vastupanu teed minek, lüüakse elule käega. Teos suutis mind kõvasti raputada ning see tõi mu jalad maa peale tagasi – šokitaktika mõjus – ning see „avas mu silmad“ – inimesi peab aitama, et nad tunneksid, et nad ei ole oma probleemiga üksi.

Lisaks jäi meelde Türgist pärit 15-aastase Petek Ellialtioglu töö „Center of the Space“. See kujutas endast plakatite peal rippuvaid inimeste pilte, millelt olid ajud eemaldatud. Eksponaadi keskel asus aju sinises (miks just sellist värvi?) vedelikus. Mina tõlgendasin seda teost teistmoodi, kui selle autor oli seda teinud (autor tahtis küsida: mis juhtuks, kui inimese tajutav ruum oleks sama suur kui tema mõttemaailm?) – leidsin, et see ajude eemaldamise mõte tõstatas üles tänapäevase probleemi, kus inimesed  on liiga laisad, et oma mõistust kasutada. Liiga tihti peame kogema igapäevaelus piiratud mõtlemist ning arulagedust. Kui inimene ei mõtle, siis ei ole ta inimene – ta on hingav objekt.

Kuigi näituse üldpilt jäi minu jaoks pealiskaudseks ning mõjus eemalolevana, leidsin ka mina sealt piisavalt mõttematerjali – tõsi, paraku küll paari töö näol – ning inspiratsiooni. „Eksperimenta!“ tõi mulle ka naeratuse näole, sest et ma nägin seal erinevates töödes ideid ja mõtteid, mis olid ka kunagi minu peas kolanud, kui ma olin noorem. Samas oli värskendav vaadata, kui erinevalt olid inimesest sõnast „ruum“ aru saanud ja mida see sõna neile tähedas.

 


No comments:

Post a Comment