Monday, May 9, 2011

Gloria Paul 11c

Külastasin näitust „Armastuse, mitte raha pärast." Näitus oli üleval KUMUs ning nägi juba üldpildis väga eriline välja. Näitusel oli teoseid väga erinevates vormides, nii raamatute, maalide, plakatite, video ja audiona ja nii edasi. Soovin, et mul oleks olnud veidike rohkem aega, et kogu näitus läbi vaadata. Ka ülesehitus oli näitusel lahe, saal oli tehtud justkui kaheks korruseks ja teine korrus meenutas lasteväljakutel olevaid turnimisehitisi. Turnima muidugi seal ei pidanud, ent astmeid oli päris palju. Kui mõned näitused jätavad peale külastamist kuidagi masendunud või depressiivse enesetunde, siis peale selle saali külastamist tundsin ma ennast hoopis väga rõõmsa ja inspireerituna, tahtes ka ise filme, joonistusi ja muud sellist teha, sest kaasaegne kunst on minu lemmik. Põhjus sellele on, et seal puuduvad piirid.

 Esimene töö, mida ma lahkama hakkan, on „Vaba kui lind" ning see on Ryts Monet (kui see on ta päris nimi, siis ongi tal vist ettenähtud olla kunstnik) looming. Töö pärineb aastast 2009 ning tegelikult on tegu plakatiga.

                   
 Siin pildil on hamburgeri vahele pandud priske rahutuvi, kellel on nokas oliivioks. Hamburger on vihje Ameerika kultuurile (esiteks söövad nad palju hamburgereid, teiseks on nad prisked nagu see tuvi) ning tuvi on vihje rahule. Plakat võib seega olla hoiatuseks ülerasvumise eest ning üleskutse rahule, kuid kes seda teab, mida kunstnik tegelikult öelda tahab.     
 Kui mina esmalt seda pilti nägin, hakkasin ma muigama. Pealkirja nähes muigasin ma veel rohkem. Pilt ise on ju väga lihtne, kuid minu mõtteisse tekkis pilt priskest inimesest, kes rahu otsimiseks sööb ja sööb. Leidub inimesi, kes närvide rahustamiseks joovad alkoholi, ent mõnele mõjub hoopis söömine rahustavalt. Seega pealkiri „Vaba nagu lind" tähendabki minu jaoks selle pildi juures rahutunnet söömisest. Head toitu nautides kaovad mured ja aeg peatub (ja oma lemmiktoitu süües see tõesti on nii). Söö ja oledki vaba nagu lind… kahjuks küll vaid ajutiselt ning kindlasti tuleb pidada piiri, mida see tuvi ilmselgelt ei suutnud.

 Teiseks teoseks valisin ma installatsiooni aastast 2010 nimega „Armastab. Ei armasta?" ning autoriteks on Ilmar Kurvits ja Maris Vahter.

Tegu on sarnase masinaga, mis asetsevad pankades, poodides, haiglates ja mujal ning mis tavaliselt inimesi üsna närvi ajavad. Vajutad masinal nuppu ning välja tuleb trükitud number ning sa näed, kui palju inimesi on veel enne sind järjekorras. Ent nüüd oli masinale antud hoopis teine ülesanne. Inimesed on iidsetest aegadest saati lasknud asju endale ennustada, proovinud ise ennustada või tänapäeval otsivad ennustusi ka juba SMSide abil ning internetisaitidest. Nüüd on aga leiutatud masin, mis annab sulle teada, kas keegi sind armastab või mitte. Karikakramäng on kõigile tuttav – võtad karikakra ning nopid ükshaaval ära õisi. Iga õis on kordamööda kas „armastab" või „ei armasta". Viimane õis annabki sulle vastuse. Karikakar on nüüd asetatud masinasse ning õite noppimise asemel vajutad sa korra ekraani ning vastus on sulle trükitud väikese paberilipaka peale.

 Minu silmis on see masin sõnum sellest, kuidas inimesed usuvad igasuguseid asju, mis neile pähe määritakse. Nad usuvad isegi seda, mida ütleb neile oraakel internetist, ning seda, mida ütleb neile horoskoop. Seega minu silmis näitab see installatsioon, et inimesed võtavad kõike tõepähe ning on valmis kuulama isegi masinalt, kas neid armastatakse või mitte. Ajab ju naerma, kui kujutada ette järjekorda ärevatest inimestest, kes ootavad vastust küsimusele „Armastab? Ei armasta?" Sõnum olekski, et tuleb küsida küsimusi otse, eriti kui asi puudutab armastust, sest masinad ei tunne sind, sinu tundeid ning ka mitte kellegi teise omi.

 



No comments:

Post a Comment