Sunday, May 8, 2011

Helen Treier, 11D

   Kolmapäeval, 4. mail külastasin Kumus kaasaegse kunsti näitust nimega „ Armastuse, mitte raha pärast". Üldiselt mulle kaasaegne kunst väga meeldib ja läksin sinna suurte ootustega. Olin sunnitud pettuma, kuna lootsin sellest näitusest hulga rohkem. Muidugi ei mõista ma hukka kõiki sealseid teoseid, oli ka väga huvitavad, sügavamõttelisi ja hästi teostatud töid. Samuti võib positiivseks pidada näituse mitmekülgsust- oli nii maale, filme, kollaaže, plakateid, fotosi, raamatuid, muusikat kui ka elektroonilisi vidinaid. Kuid üldpilt jäi minu jaoks kuidagi laialivalguvaks ning pooled ideed väga jaburaks. Rõhutan, et vaid pooled. Mõistagi leidsin enda jaoks ka väga meeldivaid ja mõtterikkaid töid, mis võlusid oma silmapaistvuse ja geniaalsete ideedega.


   Töö, mis kohe mu tähelepanu endale haaras oli kindlasti Monste Carreno „Siirda.mind/Korratu keha". Tegemist oli väga minimalistliku ja lihtsalt teostatud joonistuste seeriaga. Mind paelus selle teose juures tolle sügav ja südamlik mõte. Piltidel on must-valgelt kujutatud lihtsate ja selgete joontega inimfiguurid, kel on väljarippumas tumepunase värvusega elutähtsad organid. Kuid isegi nende joonistuste lihtsakoelisuse kõrval oli tunda ja märgata nende suuremeelset mõtet, milleks oli siis vere või organite annetamise akt. Kunstnik soovis rõhutada taoliselt üllameelsete inimeste osatähtsust ühiskonnas, rõhutades nende heategu. Ka minu arvates väärivad taolised persoonid- kes on nõus sõna otseses mõttes oma liha ja verd teiste liigikaaslastega jagama-, suurt tunnustust. Huvipakkuvaks muutus tõsiasi, et töödel on kujutatud vaid naisfiguure, kuid põhjalikumalt uurides saab teada, et kunstnik läheneski feministlikule majanduskriitikale, asetades naiste õlule rohkem tunnustust. Ei taha nüüd mingi hullu feministina kõlada, kuid tõesti isegi tänapäeva ühiskonnas paljuski alahinnatakse naisi. Kuid õnneks on olemas toredaid ja hoolivaid inimesi, nagu on Montse Carreno, kes pööravad rõhku ka õrnema sugupoole esindajate ponnistustele. Võin öelda, et minu jaoks olid need tööd ilusad nii välimuselt kui ka mõttelt.


   Järgmine silmatorkav töö minu jaoks oli Alina Rudnitskaya film „Bitch'ide akadeemia". Kui aus olla, siis ma pole vist kunagi midagi nii jaburat näinud. Tõmbaksin sellel filmil paralleele ühe DigiTv's leiduva kunstikanaliga, kus näidatakse 45 minutit ühte tooli toa keskel keerlemas või siis inimlooma ahtrit- ausalt, see „Bitch'ide akadeemia" oli täpselt sama huvitav. Filmi tegevus toimub Peterburis, kus toimub treeningporogramm naistele, kes soovivad saavutada heaolu ja õnne. „Geniaalne" kursus harib naisukesi võrgutamise ja meeste üle kontrolli saavutamise oskustega. Naiste peamiseks eesmärgiks on leida jõukas abikaasa. Lihtsalt imeline. Mul isiklikult tõusevad ihukarvad püsti juba ainuüksi sellepärast, et seal filmis eksisteeris grupp naisi, kellel on taoline eesmärk tähtsaim elus? Kuidas see üldse võimalik on- tahta midagi, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi? Ning kogu see tegevus, mis seal filmis toimus oli täiesti seosetu. Vahepeal nende käitumist vaadeldes ja juttu kuulates olin veendunud, et nad on mingi aine mõju all, samas seal millegi pruukimist ei näidatud ja olin sunnitud oma sõnu sööma. Lihtsalt raske oli uskuda, et niivõrd naiivsed ja lihtsameelsed inimesed üldse olemas on. Nad olid tõesti justkui teiselt planeedilt. Poleks arvanud, et Venemaa minust nii kaugel on... Minu arvates sel kursusel ei pandud neid endaga mitte hästi tundma, vaid tehti hoopis maha. Samuti puudus minu jaoks selles filmis kandev idee ja mõte. Leiti kamp veidi allakäinud naisi, keda saaks tuimalt mulla alla materdada- kahju hakkas neist. Kohe üldse ei tahaks seda filmi kunsti alla liigitada, kuna see oli lihtsalt nii halb. Kuid samas kaasaegne kunst ongi enamasti šokeeriv, kas siis heas või halvas mõttes. Ning see film oli halvas mõttes üsnagi šokeeriv. See film vapustas mind oma täieliku mõttelageduse ja tobedusega. Imestasin peale igat minuti aina uuesti, et seda päriselt Kumus näidatakse. Siiski see tõmbas endale palju tähelepanu ja oli meeldejääv, isegi kui mitte heas mõttes.


   Kokkuvõtteks ei oskagi ma ühtset seisukohta kogu näituse kohta võtta. Osad tööd meeldisid mulle väga, need olid lihtsalt suurepäraselt teostatud, kaasahaarvad oma sügavamõttelisusega ja meeldesööbivad. Kuid seevastu mõned teosed olid äärmiselt nilbed ja tobedad, kunstnik oleks otsekui proovinud lolli nalja teha, mis tal väga halvasti välja kukkus. Kuid ega kõik ei peagi meeldima, eriti kaasaegse kunsti puhul, kus teemad asuvad ühest äärmusest teise. Mul on isegi hea meel, et sain üle pika aja ka „kibestunud kriitiku" rolli astuda ja enese jaoks ebameeldivaid teoseid avastada. Üldkokkuvõteks ütleksin, et näituse külastus oli minu jaoks väga elamusterohke ja huvitav kogemus. 

No comments:

Post a Comment