Saturday, May 7, 2011

Helin Tuuling 11.C

            Külastasin Kumu näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Enne näituse külastamist suhtusin sellese veidi skeptiliselt. Uskusin, et kuna tegemist kaasaegse kunstiga, siis ega sealt midagi head oodata ole. Mu eelarvamus osutus aga vääraks, näitusel oli palju huvitavat ning mis kõige tähtsam – mõtlemapanevat. Üks õige kunstiteos peakski olema selline, mille ees pikemalt peatuda ning mõttes arutleda võiks. Selliseid töid oli näitusel palju ning tänu sellele näitusele õppisin tõepoolest kaasaegset kunsti rohkem hindama.
            Töö, mis mulle enim meeldis, oli Su Griersoni „Nr 780954 502522". Kunstnik kujutab niisiis triipkoode, millel on õrnad kaunid lilled ja lillemustrid. Tegemist on digitaalkollaažiga, tehnikaks lambda trükk. Töö võlub eelkõige just lihtsusega: midagi nii igapäevast ning tavainimese jaoks üsnagi mõttetut nagu triipkood on ühendatud kaunite lilledega, nende ilu ja õrnusega. Usun, et teos on kui kritiseeriv kommentaar tänapäevase tarbimisühiskonna pihta, sest igal tootel, mis me ostame – ja me ostame palju – on ju triipkood. Minu jaoks lõi teos mitmeid seoseid. Esimene neist ongi seotud liigse tarbimise ning raha-armastusega. Teine seos tekkis millegipärast ka keskkonnaga: tarbimiseks on vaja toota ja seetõttu kannatab loodus: puud, põõsad ja lilled.  Kolmandana mõtlesin sellele, et tihti peale oleksime justkui hinnasildistanud ka hindamatut: tundeid. Emadepäevaks (hetkel ajakohane) ostame emale lilli – lille pakendil on ka triipkood! – ning seda eesmärgiga talle headmeelt teha. Kui ema rõõmu põhjustajaks saavad olema lilled – millel on ju hind -, siis oleks ka ema rõõm juskui raha eest ostetud. Ning viimaks võib teost ju lihtsalt dekoratiivsuse küljelt vaadata: isikupärasemad triipkoodid on mu meelest väga vahva idee.
            Teine töö, mis mulle väga meeldis oli Annabelle Craven-Jonesi „Q ja A loop", mis esitab lihtsalt, ent mõjusalt armastuse olemust. Teos koosneb positiivsetest ning negatiivsetest väidetest, mis grupina kõigis suundades peegelduma hakkavad. Jällegi on tegemist iseenesest äärmiselt lihtsa tööga, kuid lihtsuses ilmselt peitubki võlu. Iga väidet eraldi lugedes – ning neile tõsiselt keskendudes – sain korda mööda positiivse ja nedatiivse emotsiooni osaliseks. Kui väiteid aga ühtse tervikuna mõelda, saamegi kokku Armastuse, segaste tunnete kogumi. Leian, et see töö on väga sügavamõtteline ning seetõttu meeldis see mulle väga.
            Kolmas meeldejäävam töö oli Mari Hallapuro „Virgo Clemens", mille puhul kunstnik on ühendanud religioossed kujundid argireaalsusega. Pildil on kujutatud Neitsi Maarjat kannatava ema ehk Mater  Dolorosana. Neitsi Maarjal on aga väga mossis ning võib isegi öelda, et kole nägu peas, mis mõjub üsna robustsena.  Teos tervikuna mõjub üsna ironiseerivalt ning justkui kaasaegse „populaarse" kristluse paroodiana. Teos meeldis mulle just oma julguse poolest, et Neitsi Maarjat võib ka sellise hirmsa näoilmega kujutada.
            Üldiselt jäin näitusega rahule, kuigi pole ise suurem asi kaasaegse kunsti austaja. Küll aga nägin mitmeid põnevaid teoseid, mille üle mõtiskleda ning veendusin kindlasti kaasaegse kunsti mitmekülgsuses. Paljud tööd jäid küll üsnagi arusaamatuks, kuid ka see on ju omamoodi põnev, et mida see kunstnik siis selle teosega õigupoolest öelda tahtis või kust ta üldse sellise idee sai?  Igatahes plaanin edaspidi kindlasti sagedamini ka  kaasaegse kunsti näitusi külastada.

 

No comments:

Post a Comment