Thursday, May 12, 2011

Kadry Aasamäe 11c

Külastasin HAUS Galeriis Rein Kelpman'i moodsakunsti näitust „Maneristlik hing"
Rein Kelpman on isikupärase väljenduslaadiga kunstnik, kes on aja
jooksul läbinud palju muutusi. Seekordsel väljapanekul
eksponeeritavatest töödest võis leida kõike seda, mida ta erinevates
loomeperioodides on läbi elanud ning hakanud seda nimetama
„kelpmanlikuks". Ta harrastab oma tööde juures julgeid maalitehnilisi
katsetusi ebatraditsiooniliste materjalidega ning tema töödes
väljendub iseäralikult peenekoeline absurditunnetus, mis ilmneb nii
sisulisel kui välisel vaatlemisel. Ta on jaganud oma tööd ajaliselt
„varasem" ning „hilisem Kelpmanlikkus", nendel perioodidel on ta
ennast iseloomustanud kui vaba isemõtleja kes naudib sundimatult
järjepidevat loomingulist protsessi.
Näituse pealkiri „ Maneristlik hing" võib autori sõnul tunduda mõneti
provokatiivsena. Manerism kui kunstistiil kasvas algselt välja
16.sajandil renessansist, kui rida kunstnikke eraldus selgepiirilisest
kujutluslaadist ning hakkas enam tähelepanu pöörama vormimuutusele
ning vabalt deformeeruvale reaalsusele, hüljates ruumilise struktuuri
loogika ning keskendudes visuaalsetele efektidele.
Kunstiteoseid ja nende autoreid on ikka ja alati lahterdatud
üldtuntud kategooriatesse ning surutud raamidesse vastavalt
väljakujunenud terminoloogiale. Rein Kelpman rõhutab, et kunstniku
jaoks on looming vaba eneseväljendus, mis peaks kõnetama vaatajat
vahetult ning mitte laskma end mõjutada juurdekleebitud siltidest.
Vaatleja peaks olema eelkõige ilma igasuguse eelhäälestatusega.
Rein Kelpman on sündinud 1960.a. Eesti kunstis on ta juba ammu oluline
nimi kuid viimasel ajal on ta sattunud nende väheste kaasaegsete eesti
maalijate hulka, kellele pildihinnad järjest tõusevad. Kelpman on
tõusnud kiiresti, veenvalt ja üksi, tema loomingut vaadeldes peab
loobuma tavapärasest vaatenurgast ning arvestama tema mõtet „vähem
kaasaegse kunstimõjutusi, rohkem elu ennast !"
Rein Kelpman on sündinud Tartus. Tema olemus meenutab juba esimesel
vaatlemisel aeglase ja südamliku olemusega lõunaeestlaslikkust. Tema
loomingusse kuuluvad põhiliselt õlimaalid, millest kiirgab eripära ja
jõulisust.
Valisin tema näituselt teosed „Näljane maja" ja „Loomadega mängimas"

"Näljane maja"
Esimene reaktsioon teose juures on natuke müstiline ning arusaamatu.
Teos kujutab endast kui paisunud maja. Maja on kõigi ühendaja, kus
perekond kokku saab, aega veedab ning probleeme arutab. Hoone jätab
täidlase mulje, arvan et selle põhjuseks on mälestused ja ajalugu, mis
sellesse majasse on peidetud.
Tähelepanu haarab kõigepealt maja sinine uks,mis ei ole eemale
tõukavat, pigem jätab kutsuva mulje ning on hea auraga sümbol.
Teose taust ja maastik on sünge ning kõle, mis jätab mahajäetud mulje,
Samas maja on erksates ja soojades toonides, mis mõjub armsa ja
kutsuvana.
Kindlasti on sellel teosel jutustada oma lugu. Maja, mis on täis
mäelstusi, rõõmu, igatsust ja lootust. Sellest uksest on mindud ja
tuldud ja ikka on ta ootavalt kutsuv.
Mõtted liiguvad lapsepõlvele, kus kõik tundub hea, kus on palju rõõmu,
headust ja lootust., kuid vahel natuke äikest, mida sümboliseerivad
pildil tumedad toonid. Veel kaugemale mõeldes võib sellest majakeses
näha ajalugu, mis ulatud aastate või isegi aastakõmnete taha. Siit
võib leida ka kurjust, mis selle sinise ukse taga peitud või samas ka
kaitset, kui majja siseneda ja uks enda järgi sulgeda. Tahaks rohkem
teada, mis peitub meie ajaloos, kas seal on rohkem kurjust või jääb
ppeale ikka headus ja helged ajad nii meie kui ka teiste väikeste
rahvaste ajaloos. Teaose pealkiri „Näljane maja" ihkab ehk veelgi
rohkem koguda endasse mäelestusi, millest panna mõtlema ikka järgmisi
ja järgisi vaatajaid.


"Loomadega mängimas"
Teost vaadates tekib sügavam huvi töö, sest siin on mitu väikest
süzeed. Pilt tekitab rõõmsa meeleolu. See on humoristliku sisuga ning
kujutatud tavalist elu. Esmalt haarab tähelepanu keskmes olev
ülikonnas meesfiguur, kes mängib koeraga. See võib olla
mitmemõtteline. Sõprus ning usaldus inimese ja looma vahel. Loom allub
inimese tahtele, mida on näha kepist mehe käes. Kehakeelest võib
arvate, et nende suhe ei ole väga sõbralik. Kuigi arvatakse, et koer
on inimese hea sõber, ei tohiks unustada, et nagu inimestel on ka
loomadel oma iseloom ja tujud. Süvenedes teosesse võib aru sasda, et
loomal on pigem kiskjalik hoiak, kui mänguline poos. Tekib kõsimus,
kas see on seotud laual oleva alkoholipudeli ja klaasiga. Kas see mees
on ikka heatahtlik? Tõenäolislet ei ole lihtne kedagi oma taktikepi
järgi tantsima panna. Teose tagaplaanil on pingil istuv mees
nais-lambaga, mis tähistavad selle teose teist süzeed. Mõeldes, et üks
on inimene ja teine lammas, kas mitte ei naeruvääristata naist? Loomad
ja inimesed tegutsemas koos viivad mõtted sarnasusele. Kas loomad
sümboliseerivad teatud iseloomuga inimesi või käituvad inimesed nagu
nendele loomadele iseloomulik. Tahes-tahtmata paneb teos otsima
sarnaseid jooni. Ja veel ühe süzee sellel teosel moodustavad minu
arvates kolm puud. Need puud jätavad esmalt mulje, kui täiesti
sarnased. Kuid kohe hakkad otsima nendes erinevusi. Ei ole looduses
täiesti sarnaseid puid, ei ole ka sarnaseid loomi ja inimesi ning
kindlasti ka mitte sarnaseid inimsuhteid. Kõik me oleme erinevad,
kõigil meil on oma veidrused. Arvan, et seda antud teos meile öelda
tahabki.

No comments:

Post a Comment