Monday, May 9, 2011

Kaia 11. b

Külastasin kaasaegse kunsti näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Viimane kaasaegse kunsti näitus, mida külastasin, jättis mulle väga sügava mulje, seega mu ootused olid vaatamata kulunud teemale küllaltki kõrged. Näitusel oli mitmeid intrigeerivaid teoseid, kuid enim kõnetasid mind Kurvitsa ja Vahteri „Armastab. Ei armasta?" ja Ryts Monet' „Vaba kui lind". Ära tuleks märkida ka näituse omapärane ruumikujundus, tellingud jaotasid ruumi osadeks ning pakkusid nii mõnelegi haprale kõrgusekartjale pisut põnevust.

Ilmar Kurvits ja Maris Vahter „Armastab. Ei armasta?"

Tegemist on kahtlemata näituse kõige mõjukama teosega. Pealtnäha nii lihtne ja lapselik mäng – „armastab? Ei armasta?" -  mille taga peitub tegelikult palju rohkem. Teos vastab küll ühele lihtsale küsimusele, kuid tõstatab samas hulga uusi. Kui maailmas on võrdselt nii õnne kui õnnetust, kas meil on siis õigus tunda rõõmu teistele osaks saanud kurbusest? Kui meile osaks saav kurbus tähendab kellegi teise rõõmu, kas peaksime siis üldse kurbust tundma? Veelgi enam, kui meile osaks saav kurbus tähendab õnne meie endi tulevikus, milleks siis üldse muretseda? Samas, kuidas saame me nautida positiivset, kui see tähendab ebaõnne edaspidises elus? Kui vastus meile ei sobi, kas peaksime uuesti nupule vajutama? Kas peaksime üldse küsimusi esitama, kui me ei ole valmis vastustega leppima? Kui me ei oska esitada õigeid küsimusi, mis kasu on siis üldse vastuste teadmisest?

Ryts Monet „Vaba kui lind".

Tegemist on tagasihoidliku mustvalge pildiga tuviburgerist, mis jätab vaatamata lapselikkusele vägagi nukra ja rusuva mulje. Selle töö muudavad eriti lummavaks irooniline pealkiri ning lihtsakoelisus. Hamburgeri vahele pistetud rahutuvi sümboliseerib tänapäeva kommertslikku, rahale orienteeritud ühiskonda, kus ollakse kasumi nimel valmis kõigeks. Raha on muutunud nii oluliseks, et teel selleni kaotatakse oma inimlikkus, seda nii riiklikul kui ka individuaalsel tasandil. Raha nimel ollakse valmis ohverdama ka kõige olulisemad väärtused nagu rahu ja armastus. Selle teose puhul on oluline värvivalik. Värvilisena oleks pilt mõjunud liiga lapsikult ning poleks mõtet nii hästi edasi kandnud.

Näitus oli laialivalguv ja ei moodustanud ühtset tervikut, seetõttu ei avaldanud teosed nii tugevat mõju, kui oleks võinud. Vaatamata sellele jäin ma näitusega rahule, tegemist oli väga huvitava ja mitmekesise väljapanekuga, kus oli keskpäraste teoste vahele peidetud nii mõnigi pärl, mis andis mõtlemisainet ka järgnevateks õhtuteks.

No comments:

Post a Comment