Sunday, May 8, 2011

Kaia Saar 11c

Mina külastasin näitust „Armastuse, mitte raha pärast" sel laupäeval, 7. mail. Näitus asus KUMUs ja oli avatud kuni 8. maini. Näitusel oli kaasaegsele kunstile omaselt väga paljudes erinevates stiilides ja tehnikates töid, alates fotodest lõpetades raamatute ja videotega. Näitus oli üles seatud omamoodi põnevale konstruktsioonile, kus iga nurga peale oli asetatud mingisugune huvitav töö. Raske oli valida just neid töid, mis teistest enam silma oleks jäänud, kuna kõik tööd olid omamoodi erilised ning silmapaistvad ning vaadata oli tegelikult ütlemata palju.

 

Esimesena jäi minu pilk pikemaks peatuma kolmel raamatul, mis esmapilgul nägid välja nagu lasteraamatud, sellised väikse formaadiga, piltide ning trükitähtedes kirjaga, kus laused läksid ilusti lihtsasse riimi. Ent tegelikult oli tegemist nelja Eesti Kunstiakadeemia magistrandi Britta Benno, Karin Linki, Lauri Koppeli ja Martin Tõntsu külaskäiguga kolme paika, kuhu tavainimesed niisama naljalt juba ei satu. Raamatute pealkirjadeks olid „Retk vanglasse", „Retk pimedate külla" ja „Retk noorte emade juurde". Need raamatud aitavad minu arvates selliseid inimugruppe ja nende probleeme laiemale üldsusele avada, eriti sellisel lapsikul viisil, millest peaksid kõik olema võimelised aru saama. Teos pani mind ennastki mõtlema sellele, kuidas nende inimeste elud mööduvad, millega nemad silmitsi seisavad, ma hakkasin võrdlema enda elu nende omadega. Neil raamatutel oli lihtsalt võime lüüa oma lihtsuse ja tabavusega. Samal laual oli ka kokkuvõttev raport, mis oli kokku pandud samade tudengite üleskirjutistest kõikide nende samade asutuste kohta, kus nad olid viibinud, mis omakorda andis veel parema ülevaate selle kohta, mida olid tundud ja mõelnud need inimesed nendel hetkedel nendes paikades viibides.

 

Teine töö, mis mulle meelde jäi, oli üks viimaseid töid tegelikult, mida ma tollel näitusel vaatasin. Selleks oli Ryts Monet „Vaba kui lind". Teos jäi iseenesest mulle esiteks silma vägagi lihtsal põhjusel: mul oli kõht tühi ja mulle tundus, et ma nägin seinal just suur pilti toidust, täpsemalt hamburgerist. Lähemal vaatlemisel märkasin siiski, et tegemist ei ole lihtsa hamburgeriga, vaid et pihvi asemel oli kahe saiapoole vahel hoopis lind. Kohe samal silmapilgul ma ei osanudki midagi sellise kujutusviisi kohta arvata, ent lugedes lisainfoks antud paberlilehte, mõistsin kohe, et tegemist on ju rahutuviga. Kuid tuvi oli paksuks söödetud samuti nagu on suurenenud arenev maailm. Ta ootab ärasöömist, väheseid huvitab veel rahu kui selline, tarvis on vaid suureneda ja kuidas seda muidu tehagi, kui süüa ei ole.  Teos on tegelikult mõeldud rippuma suure plakatina linnaruumis, võib olla nähes seda tööd veelgi suuremana, tekiks veelgi enam mõtteid selle kohta. Äkki oligi see tuvi sinna pandud just rahu sobitamise eesmärgil, kuna hamburger on tänapäeva ühiskonnas vägagi tavaline toit ning selline töö suures mastaabis püüaks kindlasti tähelepanu ning paneks mõtlema.

 

Kokkuvõtteks võin öelda, et need kaks tundi, mis ma tol pärastlõunal KUMUs veetsin, läksid kohe kindlasti asja ette, olenemata sellest, et väljas paistis päike ja ega ma väga seda päikeselist aega betoonseinte vahel veeta ei tahtnud. Tegelikult sain ma sealt näituselt väga huvitava kogemuse kaasaegse kunsti kohta ning kindlasti muutus ka minu arvamus selle kohta. Leidus nii mõndagi, mille peale ka hiljem mõelda. Edaspid lähen kaasaegse kunsti näitusi vaatama kindlasti palju avatuma meelega ning ei mõtle enam nii palju sellele, et ma ei saa nendest töödest midagi aru, vaid tean, et kõik mõistavad kunsti oma vaatevinklist ning selles pole midagi halba.

No comments:

Post a Comment