Wednesday, May 11, 2011

Karl Oliver Tomson 11D


„Armastuse, mitte raha pärast" – intrigeeriv, kuid justkui ideaalne pealkiri kaasaegse kunsti näitusele KUMUs. Tahest tahtmata me elame maailmas, kus raha on muutumas inimeste jaoks suurimaks väärtuseks nii materiaalses kui vaimses maailmas. Sellepärast peaks just kõik kunstiteosed, eriti kaasaegses kunstis, väljendama eelkõige seda kõige lihtsakoelisemat armastust autori poolt oma töödesse, täielikult unustades sellest saadava tulu. Loomulikult oli suur pettumus, kui Adal Maldonado ideaalne töö „Paberätt", mis oli käterätik mõeldud käte puhastamiseks rahast, oli klaasidega ümbritsetud. Mõte on tähtsam kui teostus – enamasti lause, mida kasutatakse lohutamaks ennast selgest ebaõnnestumisest, võib kunsti, eriti kaasaegse kunsti puhul, täiesti mõjuda. Seadnud endale selle hüpoteesiks, sain ma näitusesaali sisenedes kohe selle lause mõju tunda. Näitusesaali sisenedes tekkis tahtmatult kaootiline tunne ülesehituse ja üldplaani järgi, kuid samas ma arvan, et see sümboliseeris hästi tänapäevase maailma ja eriti poliitilise korralduse kaootilisust ja mingi kindla plaani puudumist. Esimesena jäi silma graafiline lahendus väiksest tüdrukust, kelle alla oli kirjutatud: „Ma tahan saada prostituudiks". See toob kindlasti välja väga teravalt suurema probleemi, milleks on vanemad, kes kujundavad ja mõjutavad kõige rohkem noore lapse maailmapilti ja arusaamisi elust. Selle lapse unistus võib tõesti olla saada kunagi prostituudiks, teadmata selle tõelist olemust. Kuid see probleem on olnud kaasaegne mitte ainult täna, vaid ka kõikide eelnevate põlvede jooksul.

Kaks tööd, mida mina kõige olulisemateks pidasin, olid: Maria Elina Kausalaineni erinevatest piltidest koosnev teos :„Perekond on.."  ja Ryts Monet´i teos: „Vaba kui lind".

Teos „Perekond on..." kujutab endast lihtsalt kuute erinevat süütut perefotot, kuid kui palju poleemikat on erinevate perekonna tüüpidega lähiajaloos olnud. Üldlevinud arvamused perekonna olemusest ja definitsioonid viitavad endiselt heteroseksuaalsele tuumikperele. Samal ajal, kui teisi perekonna mudeleid, kooselu kui lapsevanemaks olemise vorme kritiseeritakse nii avalikult kui seljataga. Me elame aga maailmas, kus sellised definitsioonid ei kehti ja on näiteks homoseksuaalseid paare, kasuvanemaid, üksikvanemaid ja erinevatest rahvustest ja rassist vanemaid. Kõige suurem probleem ühiskonna kriitilisuse kõrval on ka poliitiline diskrimineerimine, kus teatud pere vormid saavad eesõigusi, soodustusi, toetusi, mida teised ei saa.

Teise töö „Vaba kui lind" kontseptsioon on järjekordselt väga lihtne: pildil on kujutatud kuulsat rahutuvi Vanast Testamendist, kes on ennast paksuks söönud ja kes on pandud kahe hamburgerisaia vahele. Minu arvates iseloomustab see suurepäraselt tänapäeva arenenud riikide ühiskonna ja poliitikute mõttelaadi ja mugavust teadmata, mis hinnaga need meile täiesti iseenesestmõistetatavad elumugavused saavutati. See ilmneb maavarade kuritarvitamisest või aina paksenevas rahvastikus, kus ülekaalulisus muutub iga aastaga aina suuremaks probleemiks. Tahtlikult või tahtmata oleme me valmis rahu hinnaga saavutama selle mugavuse ja nii öelda piltlikult: „me sööme rahu ära."

Külastuskäik KUMUs andis uusi mõtteid ja tõi probleeme esile, mis meie kaasaegses ühiskonnas aset leiavad, samas teravdas see vaimseid aspekti ja arusaamist kunstist. Hüpotees leidis kindlasti tõestuse, et mõte on just see, mis kaasaegses kunstis loeb ja teostus pole alati kõige olulisem.

 

 

 

 

No comments:

Post a Comment