Monday, May 9, 2011

Kärt Reedi 11c




Mina külastasin koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta!, kuhu on kogutud noorte teosed üle kogu Euroopa. Valisin just selle kunstinäituse sellepärast, et seal olid vaid noorikute tööd ja uskusin, et see võib osutuda mulle südamelähedasemaks kui mõne juba kogenud inimese tööd. Näituses ei pettunud ma mitte mingil juhul, kuna just kaasaegne kunst on see mis minu meeli köidab. Mulle meeldib kuidas igas töös on erinev mõte, mida iga inimene vaatab oma vaatenurgast ja igal inimesel on oma arvamus selle kohta, kus ei ole ühtegi valet ega õiget arusaama.

Näitusel oli läbi kolme korruse palju erinevaid ning väga huvitavaid töid, kuid meeldejäävaim minu jaoks oli kindlasti töö nimega „Personaalne ruum".  Autoriks oli 18 aastane Yogita Sharma ja teose tehnikaks oli ineraktiivne installatsioon.  Teos seisnes selles, et oli väike pime ruum, mille lõpus jooksid seina peal kaks pisikese ekraaniga videot. Videod olid väga sarnased – seisid naised, kes kutsusid mind endale lähemale. Kuna ruum oli kuskil 2 m pikk, astusin ka mina järjest lähemale ja lähemale kuni järsku hakkas väga kõrge heli kajama. Kui eemale astusin kadus heli. Taipasin, et olin astunud daamide personaalsesse ruumi ja see oli nende jaoks häiriv olnud, seepärast ka see kõrvulukustav heli. Igal inimesel on oma personaalne ruum, mis tagab neile turvatunde ning kui keegi sellese tungib võib tekitada see ebamugavustunnet või isegi paanikat. Iga inimene tajub neid piire erinevalt, mis tulenevad harjumustest, ümbrusest või isegi religioonist. Meeldejääv oli just see kuidas naised nii meelalt mind endale lähemale kutsusid ja siis mind kohe eemale ehmatasid.   Teos andis väga selgelt mõista, et igat inimest peab tähele panema ning austama privaatsust. See on nii iseenesest mõistetav aga siiski asi, millele alati ei pruugi mõelda.

Teine teos, mis väga sügava mulje jättis oli 21 aastase Maike Hautzi „untitled".  Pilku püüdis juba teose ülesehitus, mis seisnes pealevaadates lihtsast potist mille juurde oli lisatud silt „OPEN IT!". Kui kaane üles tõstsin, jooksid poti põhjas erinevad videoklipid. Kõigepealt oli video tüdrukust, kes tundis ennast lihstalt hästi ja tantsis aasal, kuid äkitselt tungis tema rõõmsasse olekusse järgmine video, kus näitas tuumapommi lõhkemist. Seejärel hakkasid need kaks videot järjestikku käima, kuidas ühes kohas lõhkeb tuumapomm aga samal ajal neiu ennast õnnelikuna tunneb ja rahulikult tantsib. Tänapäeval on sõjad, terrorism, tuumapommid ja kõik muu seesugune nii aktuaalseteks teemadeks ja antud töö käsitles just seda. Nagu ka muu kaasaegse kunsti puhul, saab ka antud tööd mõista väga erinevalt. Minu silmis on ideeks see kuidas nii lihtne aga samas keerukas meie maailm on. See on küll üks tervik aga siiski leidub siin ilmas niivõrd erinevaid inimesi ja keegi ei tea mis kõik võib just täpselt sellel hetkel juhtuda. Kui üks inimene ühel pool maailma mõtleb kui tore ja hea elu tal on, siis samal ajal surevad inimesed teisel pool, kas nälga, looduskatastroofi või isegi kellegi planeeritud mõrva. Mulle just meeldib kuidas teose ülesehitus tundub nii lihtne aga samas on see nii sügavamõtteline. 

Näitusel oli veel palju pilkupüüdvaid ja huvitavaid töid, ning soovitaksin seda näitust paljudele teistelegi. Kaasaegne kunst on just see, mis on alati nii eriline ja ei kordu, seega väärib ka erinevate näituste külastamist. 


Kärt Reedi

No comments:

Post a Comment