Sunday, May 8, 2011

Katriin Bachmann. 11A

23. aprillil käisin KuMus vaatamas Tallinna XV Graafikatriennaali „Armastuse, mitte raha pärast". Ma ei lootnud eest leida midagi erakordselt huvitavat, šokeerivat või ligitõmbavat. Olin veendunud juba enne kunstimuuseumi sisenemist, et leian sealt kõike seda ja enamatki. Ükski kunsti väljapanek ei saa olla mitte-köitev, mitte-huvipakkuv. Tuleb tunnistada, et ainuüksi näituse pealkiri tagas juba kindlustunde. Igikestev võitlus armastuse, millegi müstilise, ning raha, millegi ääretult materiaalse vahel, peaks äratama huvi ka kõige kunstikaugemas inimeses. Kumb neist kahest domineerib? Kas on võimalik omada mõlemat korraga? Kas ühte saab pidada teistest eetilisemaks? Kunst ei pea andma vastust, lihtsalt panema mõtlema.

Alustasin ringkäiku viiendalt korruselt, http://www.triennial.ee/wp-content/gallery/v6itjad/let-a-hundred-flowers-bloss.jpgmille väljapanek endale oli allutanud. Vaatepilt oli igal sammul aina ajekam. Üks paljudest silmajäänud töödest paelus mind oma lihtsuse, sarkasmi ning ühiskonnakriitilisusega. See oli Antonio Claudio Carvalho teos „Õitsegu Tiananmeni väljakul sada õit". Esimese asjana tuli pähe 1989. a Tiananmeni (ehk Taevase Rahu väljaku) veresaun. Rahatähel ilutsev Mao Zedong, kelle kommunistlikud ideed ja sotsiaalsed eksperimendid nõudsid kümnetelt miljonitelt inimestelt elu, vastandub rahutoovale loosungile. Selles lööklauses on sedavõrd palju irooniat, arvestades, et tuhandeid inimesi suri sellel saatuslikul väljakul. Mulle tundus nagu sada õit sümboliseeriksid tuhandeid elukaotanuid. Enamus hukkunutest olid üliõpilased ja liberalistid, kes soovisid ühiskonnas muutusi näha. Nende protestil ei olnud muud tulemust, kui šokeeritud Euroopa ja mälestus vastupanust ebaõiglusele. Paralleel lillede ja surmasaanute vahel on äärmiselt liigutav, samas veidi võigas. Tiananmeni väljak oli ju kõike muud kui suur lillepeenar, see oli veresaun. Teos põimub väga hästi näituse pealkirjaga „Armastuse, mitte raha pärast". Töö idee – seista oma põhimõtete ja tõekpidamiste eest – on trükitud üksikisiku heaolu välistava Mao Zedongi näokujutisega rahatähele, materiaalsuse ning praktilisuse sümbolile. Ebatavaliselt mitmetähenduslik ja mõtlemapanev teos.

Samalthttp://www.triennial.ee/wp-content/gallery/v6itjad/paris-1970-2_acc_1.jpg Brasiilia kunstnikult nägin veel ka teist meeldejäävat teost „Pariis 1970", mis oli esitatud video-näol. Tuleb tunnistada, et ma tavaliselt videoid kunsti alla ei taha lugeda või vähemalt ei naudi neid sama palju, kuid see eristus minu jaoks siiani nähtust. Arvatavasti tõmbas ringi käies mu tähelepanu kuuldud „Spiegel im Spiegel" Arvo Pärdilt. Video kujundus oli lihtne, kuid minu jaoks muserdav, melanhoolne. Just see, mida kunstnik arvatavasti ka taotles. Temaatika videos pühendus vägivallale ja inimestele, kes „põlesid ereda leegiga". Näidati napisõnalist vestlust Carvalho ja kirjanik Anais Nini vahel. Taustamuusika, despootlikkuse ohvrid ning rahumeelne vestlus elust ja surmast rõhus minu jaoks elu paratamatusele. On neid kes sooviksid surra noorelt ja on neid, kes lihtsalt langevad elu hammasrataste vahele ning kaotavad elu liiga vara, liiga ebaõiglaselt. Väga huvitav oli näha kahte eri teost ühelt ja samalt kunstnikult. Mõlemad täiendasid üksteist ning andsid aru Carvalho elutunnetusest, tema sisetragöödiast ja suhtumisest diktaatorluse ohvritesse.

Täiesti juhuslikult jalutasin viiendal korrusel ka ühte teistest eraldatumasse ruumi, mis osutus väga erinevaks oma tööde sisult ja teostuselt. Terve üks sein oli täis kümneid Juan Manuel Echavarria pilte, see oli tema teoNN.jpg.jpgs „Reekviem NN". Pilte oli nii palju, et need muutusid vastavalt sellele, kust inimene neid vaatas. „NN'i" taga peitub väga haarav lugu. Kunstnik käis Colombias Magdalena jõe kaldal, Puerto Berrio surnuaias. Nimelt võib sealt leida palju haudu, mis on märgitud tähtedega „NN" - „nimeta". Sellistes haudades lebavad Magdalena jõest päästetud surnukehad või säilmed. Enamik neist on narkosõdade veresauna ohvrid, paljud on vägivaldselt sandistatud, teised on lihtsalt kaladele või raisakotkastele söögiks heidetud, et ohvri surnukehast lahti saada. Sealsed elanikud teevad aga midagi enneolematut- nad päästavad kehad jõest ning matavad nad surnuaeda. Sellele järgneb eriskummaline rituaal, mille sarnast autor kusagil mujal maailmas polnud näinud. „NN" võib osutuda „escogido'ks" – väljavalituks – isiku poolt, kes on võtnud enda kohustuseks hoolitseda haua eest ning vastutasuks saada hingelt teeneid. Õnnistatud isik kaunistab hauda lilledega, värvib seda, paigaldab hauakivi sõnumiga „Tänan sind, NN, vastuteene osutamise eest". Mõni hoolitseja annab oma hingele isegi enda perekonnanime, mille graveerib või maalib hauakivile.

Selline käitumine on märkihttp://www.triennial.ee/wp-content/gallery/v6itjad/escogidos_nn_021.jpgmisväärne ning võõras meie tavadele Euroopas, kus sandistatud surnukehade vabatahtlik matmine tundub õõvastav. Samas on inimesi, kelle jaoks on see igapäev, osa kultuurist. Need inimesed teevad seda päris kindlasti armastuse pärast nii iseenda kui enda ühiskonnakaaslaste vastu. Sõlmitav kokkulepe on püha. Alateadlikult võitlevad nad sealse vägivalla vastu, ei lase kurjusel oma ohvreid olematuks teha, ära kaotada ajalookeerisesse. Igaüks väärib pärast surma austust ja hoolitsust, igaühe jaoks on ruumi nii surnuaias kui ka kellegi südames. Autor mainib ära, et tava on hakanud sealset sotsiaalset võrgustikku ümber kujundama. Tema tehtud pildid hõlmavad korduvaid retki Puerto Berrio kalmistule viimase 50 aasta jooksul. „NN" hauad on tunnistus erakordsest humaansuse väljendusest.

Väga pikalt võiks rääkida paljudest teistestki teostest, kuid see vajaks juba eraldi raamatut. Siiski mainin ära, et mulle meeldis oma lihtsuse ja geniaalsuse poolest Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahtra teos „Armastab. Ei armasta?". Loomulikult olin ka mina üks nendest kes lasi endale mälestuseks väljastada järjekorrasedelid siltidega „Armastab!" ja „Ei armasta." Iseenesest meeltlahutav asjandus ja vahva meene. Eks ta nii ikka ole, et tehnika areneb ning võimalused laienevad, kuid inimene jääb inimeseks. Selliseks, kes ikka armastab karikakralt lehti tõmmata, uskuda raha asemel armastusse. Kokkuvõttes oli see üks väga ettearvamatu väljapanek kaasakiskuvaid teoseid, tunnustust väärivaid kunstnikke, inimsust soosivaid ideid.



__________ Information from ESET NOD32 Antivirus, version of virus signature database 5918 (20110301) __________

The message was checked by ESET NOD32 Antivirus.

http://www.esetnod32.ru/.ml

No comments:

Post a Comment