Sunday, May 8, 2011

Kerli Saarelaid 11a

Mina valisin Andres Tali näituse EXIT ning olles külastanud kaasaegse kunsti näitust viimati mitmeid aastaid tagasi, ei osanud ma midagi oodata ega arvata. Kaasaegne kunst on teistsugune, sest see paneb inimesed sügavalt mõtlema, mis autor sellega öelda tahtis, kuid samas mõistab iga inimene tööd erinevalt toetudes oma kogemustele. Ka mind tõmbas näitus kohe esimesest tööst alates endasse ning kui alguses arvasin, et näitus võib olla igavapoolne, siis vastupidi, ma jäin sinna plaanitust palju kauemaks ning vaatasin kõiki töid mitu korda ja pikalt, üritades panna end nägema maailma ka läbi autori silmade ning mõista, mida on mõeldud tööde tegemisel. Näitus oli üks parim, mida olen külastanud pika aja jooksul ning kui enne ei sattunud ma kaasaegse kunsti näitustele ja vanem kujutav kunst mind väga ei tõmba, siis see näitus pani mind ümber mõtlema ning tekitas minus palju huvi ka teiste sarnaste vastu.

 

Esimeseks teoseks valisin pildiseeria „ Nähtamatu mees".

Teos kujutab endast mitmeid fotosid, kus autor, kellel on nägu kinni kaetud, teeb tavalisi hommikusi toiminguid enda valmisseadmiseks. Teos tõmbas kohe minu tähelepanu ning kannab endas väga tugevat sõnumit kõigi jaoks, sellepärast ma selle ka valisingi. Töös kujutatakse inimest, kes peab ennast seadma nn. ühiskonnale kõlbulikku vormi. Tänapäeval on ühiskonna poolt suur surve olla kasti surutud ning kõigi jaoks meeldiv ja aktsepteeritav. Inimene peab minema kompromissile ja ennast seega alla suruma, et jääda pinnale. Selline surve tekitab keskpärasust, omapära kaotab autoriteedi ja uutel ideedel on vähe võimalusi.

Kitsamas tähenduses või ka autori jaoks võib see ka kujutada kriisi autori mehelikkuses, sest ühiskonnas on mehelikkusele väga kindlad ja piiritletud normid: mehelt eeldatakse endiselt raha teenimist, ratsionaalset mõtlemist tööl ning palju füüsilist jõudu, kuid kui naised hakkavad üha enam ka ennast nendesse vormidesse suruma ja kõige sellega, mis mehed teevad ka ise hakkama saavad, siis võibki mehel tekkida identiteedi- ja maskuliinsuse kriis, kus on tema koht siis ühiskonnas.

Ühiskonna sooritus- ja meeldivussurve all võibki inimene kaotada oma mina ning identiteedi. Peeglisse vaadates ei tunta enam ennast ära, üritades kõike teha nii nagu teistele meeldib, tahes muljet avaldada ning igale poole jõuda, võimalikult palju saavutada jääbki inimesest alles vaid tühi kest, nähtamatu mees.

 

Teine teos, mis lummas mind väga ning kuhu jäin pikemaks ajaks istuma vaadates teost üha uuesti, oli videotehnikas tehtud „ Vool".

See oli nagu lühifilm, eraldi pimedas saalis, kus sai väga hästi keskenduda teosele, mis oli ühtaegu rahustav kui ka vastakaid mõtteid tekitav. Videos on näha inimest, kes liguneb jõevees. Jõevool on küllaltki tugev, kuid keha püsib paigal ega liigu. Ma arvan, et jõevooluga on mõeldud aega, mis videos ka lõikudena hakituna kui kellaosuti koguaeg edasi liikus ning keha inimese võitlust selle vastu, mille siiski iga inimene ükskord kaotab. Ma arvan, et autor on jõudnud just sinna ikka, kus inimesed hakkavad mõtlema selle peale mida nad on elus saavutanud ning mõistma, et nad ei ela igavesti. Aeg läheb julmalt edasi iga päevaga üha kiiremini ja kiiremini ning ei peatu kellegi unistuste või tegemata tegude jaoks.

Võib-olla on minul teost isiklikul tasandil raskem võtta kuna ma olen nii noor ning vananemise peale ei mõtle, kuid sain siiski aru, mis teosega öelda on tahetud. Kahjuks saavad enamus inimestest alles siis alles elu väärtusest ning lausest „ela iga päev nagu see oleks su viimane" ja kahetsevad päevi, mis veedeti kasutult.

 

Minu näol on pärast selle näituse külastamist saanud kaasaegne kunst või vähemalt Andres Tali saanud uue austaja, sest mulle meeldib, kui kunst, nii muusika, filmikunst, teater ja kujutab kunst panevad mind mõtlema ja tekitavad teatud määral pinget, mitte pole lihtsalt ilusad vaadata/kuulata. Selle näituse tööd said kindlasti sellega hakkama ning mõtlemisainet jätkus veel pikaks ajaks.

No comments:

Post a Comment