Sunday, May 8, 2011

Kevin Korjus, 11a

Käisin 3. mail KUMUs ning külastasin näitust " Armastuse, mitte raha pärast".  

See oli minu jaoks esimene kord, kus ma käisin vaatamas kaasaegse kunsti 

näitust ning ennem selle nägemist ei olnud mul aimu, milline see näitus tegelikult 

olla võib. Arvasin, et näitusel eksisteerivad ainult maalid, kuid tegelikult võis seal

näha veel pilte, filme, animatsioone ja isegi raamatuid.


Seal olnud töödest osutus minu lemmikuks  Alina Rudnitskaya video " Bitch'ide akadeemia".

Alguses ma ei pööranud sellele ruumile erilist tähelepanu, kuid pärast tugevaid naerupurskeid

otsustasin siiski seda filmi vaatama minna ning see oli ainuõige otsus. Seal filmis õpetati naistele,

kuidas saada endale rikas mees. Neid õpetati sensuaalselt käituma, suhtlema ning põhieesmärgiks oli

õppida kuidas saab mehi kontrollida. Mõned naised said ülesannetega suurepäraselt hakkama, kuid

tagasihoidlikumad naised hakkasid sageli lausa nutma ja tahtsid lahkuda sellest grupist.  

Tutvustuslehelt võib lugeda, et Rudnitskaya ise tahab selle videoga öelda, et sugu on sotsiaalne

konstrueeritud etendus, mis rajaneb kultuurilistel kokkulepetel ja käitumisstandarditel. See langeb absouluutselt

kokku ka minu arusaamaga.

Arvan, et selle filmi mõte seisnes selles, et tänapäeva naistele läheb üksnes korda raha ning tänu rahale

saavad nad ilusad välja näha ja teha kõike seda, mida süda lustib. Kõige enam meeldis mulle see koht, kus 

naised pidid lakkuma banaane. Mõned naised suutsid teha seda üpriski erutavalt, samal ajal mõned lihtsalt sõid

banaane ning erootikast oli asi ikka väga kaugel. 



Teine töö, mida pikemalt iseloomustan, on Antonio Claudio Caravalho  videoinstallatsioon "Pariis 1970".

Esimene así, mida kohe kuulsin, oli et taustaks sellele videole mängib Arvo Pärdi " Spiegel 

im Spiegel". Seal oli kujutatud kirjanik Anais Nini ja Caravalho lühike kahekõne, mis leidis aset 1970.

aastal näituse avamisel. Teema oli üldiselt väga kurb ning sellele oli küllaltki raske pihta saada. Arvan, et

töö möte seisneb selles, kuidas kõik tahtsid noorelt surra, kuigi mulle jäi mõistmatuks see, miks nad 

seda tahtsid. Caravalho on oma teose pühendanud nooretele, andekatele inimestele, kes on sõja tõttu noorelt 

oma élu andnud nö. mitte millegi nimel. 



Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kaasaegset kunsti on kohati väga raske mõista ning sa pead varuma aega, et

jõuad töö sisuni. Kuigi ma ei ole eriti kunstilembeline inimene, oli tore külastada taaskord KUMU ja laiendada oma 

silmaringi.


No comments:

Post a Comment