Monday, May 9, 2011

Kristjan Nõmmik, 11d

 Ühel külmal ja niiskel hommikul kalal olles, nägin kaugel kaugel udu sees olevat paati, kus istus sees kaugelt vaadates mütsiga mees, lähedamale aerutades selgus, et see oli mu sõber, mu klassivend ja mis kõige tähtsam, kalastamispartner Terrence. Hakkasime järsku juttu rääkima, kõnelesime kõigest-nii maailma probleemidest kui ka naistest ja autodest. Söögist ja rahast me ei räägi, sest see on kombetu. Rääkisime aina ladusamalt ja võib öelda, et kaotasime ajataju ning peagi avastasime ennast õhtusest jahedast briisist ning piiksus mu telefon-see oli sõnum, mu kullakallilt Johannalt- ja see lõpetas meie jutu sekundi pealt. Kala ka ei näkanud. Kuna oli juba hiline, plaanisime uuesti kunagi kokku saada, kohvi juua ja arutada mingeid teemasid. Mul tuli mõte, idee ja isegi plaan-me ju võime Laupäeval kell 1 linnas kokku saada ja KUMUsse minna, et külastada näitust Tallinna XV Graafikatriennaali „Armastuse, mitte raha pärast“ . Alguses ei olnud ta päri mu hiilgava mõttega. Andsin talle ruumi ja aega mõtlemiseks paar päeva. Pakkisime asjad kokku, panime need mu pärlmutter oranži audi rs6-e pakiruumi ja asusime linna poole teele.

Kolmapäeva õhtul helistas mulle Terrence ja andis mu ideele jaatava vastuse. Ärkasin laupäeva hommikul kell 10.30 ja hakkasin ettevalmistusi tegema-sõin, olin arvutis ja käisin korraks baaris-ja jõudiski kätte aeg, mil bussi peale vaja joosta, kui maha ei taha jääda. Enne seda sain kokku LP ja JAP-ga, kes sisustasid mu bussisõidu väga kvaliteetselt. Jõudes linna, sain kokku Karliga, jätsin hüvasti oma kallikestega ja hakkasime Kumu poole kõndima. Sel teekonnal liitus meiega meie suurepärane klassivend ja sõber Karl. Ilm oli kohutavalt ilus, värske ja soe ning rõõmus. Kõndisime läbi imekauni Kadrioru pargi, kus peatusime korraks, et tuvisid toita. Need tuvid olid koledad ja hiljem ma kahetsesin, et neile oma küpsiseid pakkusin. KUMU uste ees olles tekkis mul mingi hetkeline huvi kaasaegse kunsti vastu. Suurde saali sisenedes olin elevil ja ootasin huviga kõike, mis mind ees ootas. Möödudes kiigu peal olevast väikesest tüdrukust, kelle suurim soov oli prostiduudiks hakata, pöörasin sammu tagasi ja tegin paar klõpsu oma telefoni kaameraga.

Esimesena jäi kindlasti silma Sister Mary Corita(1918-1986) teosed, eriti Love, mõttesse tuli kohe mu omaenda silmarõõm ja hakkasin uurima, mis on nende teoste sügavam sisu. Tähelepanu haaras kõige pealt suur punane süda, mille alla oli mustalt kirjutatud Love. Teose idee on minu arvates väga selgelt välja toodud, mida ma respekteerin. Arvan, et see räägib armastusest ja kui tähtis on hoida kinni inimestest, kellest hoolid ja kui tähtis on suhtuda kõikidesse ja kõigesse ettevaatliku helduse ja hoolivusega. Teos kutsub üles rahu, armastust ja hoolivust. Kunstiteosel puudus kindel lugu, kuid igal ta teosel on minu arvates eesmärk panna vaatajad ise neid lugusid mõtlema. Mulle jutustas ta loo ühe poisi elust, kes otsib enda kõrvale kedagi head, maitsvat ja ilusat. Need otsingud ei lähe väga hästi, kuigi see poiss on leidnud palju palju igasuguseid maitsvaid ja ilusaid, kuid need ei ole täitnud ta südant ja soovi. Nii pea, kui poiss on leidnud kandidaadi enda kõrvale, troonile, tuuakse ta maa peale tagasi kõva pauguga, nii et isegi naabri Jürka ärkab sügavast unest ja valust. Aga lõpuks saab see poiss aru, et kõik need aastad, mil ta on otsinud kedagi, on ta raisanud asjatult, sest koguaeg on see keegi olnud tal olemas, autosõidu kaugusel, juba väga väga noorest east. Poissi tabab see tunne, millest ta on hoidunud aastaid, nagu välkkiire nool. Nüüd on sellel teosel kaks erinevat lõppu-kui tunne on vastastikune ja samamoodi tunneb see ilmatult kaunis neid, saab poiss õnnelikuks ja on oma eesmärgi täitnud, see armastus on ilus ja õnnelik, kuigi on täis languseid ja konarusi, aga miski ei muuda seda sidet, mille need kaks inimest on loonud enda vahel. Seda on aru saada ka autori ühelt teiselt teoselt „Made for each other“ , kus armastus tundub kaunina. Aga sellel samal lool on ka teine lõpp-Poiss ei tea, kuidas käituda, kuidas tegutseda ja mida öelda. Terve maailma raskus langeb talle kaela kiiremini kui ta ise oskaks arvatagi. Poiss ei suuda kainelt mõelda ja käitub valesti, ta eksib rängalt ja komistab. Tema armastus aga ei mõista poisi käitumist, ei taju teda ning läheb oma eluga edasi sildistades poisi „Kehtivusaeg läbi“ sedeliga, see armastus on aga kurb, üksik ja kahetsusväärne. Autor on optimist ja on piirdunud esimese looga.

Samas, kunstnik rääkis seda enda kogemusest ning võib oletada, et kui see armastus oleks raamat, siis tal oleks see raamat väga hea jätku peal. See teos ei suuna mind uurima mitte kui midagi. Selle teose nimi „Love“ ütleb selle teose kohta absoluutselt kõik, mida on võimalik üldse sellest sõnast välja lugeda. Love tähendab inglise keele tõlkes armastust ning armastus on üüratult lai mõiste, mida ei ole võimalik kuidagi piirata, millele ei saa punkti panna ja võib ka öelda, et see raamat ei lõppe ealegi. Armastus ei ole alati ilus, kuid see mõeldakse ilusaks. Mõningatele teostele ei ole võimalik leida nimesid, sest teatud tundeid ei ole võimalik kirjeldada, võib sõnastada ka nii, et on raamatusisu, mida öösel kapi pealt lugeda, kuid kui vaadata raamatukaasi, siis pesitseb seal tühjus ehk siis pole pealkirja.

Arvan, et teos räägib armastusest ja rahust kui väga hinnalistest kaasaja väärtustest. Neid ei tohi raisata tühja-tähja peale, vaid tuleb luua tugev vundament, mille peale seda maja ehitada.

Kõndides pikka aega ringi, vahepeal peatusi tehes kuskil filmiruumis jälle, tekkis tahe kiiresti sellest hoonest lahkuda, sest mul oli tekkinud väsimus ja põlastus selle lõpmatu kõndimise ja mõtete otsimise peale.Otsustasin leida endale teise teose, mida teesida. Valisin kaua, sest silma jäi kellegi autori töö „The towels to purify the hands from the smell of money“ või midagi sellist. Otsustasin siiski Yannick Francki kasuks kelle „Ole oma soovidega ettevaatlik“ äratas minus mingisugust tunnet, mida ma ei oska kirjeldada. See on jällegi väga lai mõiste. Mu reaktsioon avaldus selliselt, et ma olin sellega nõus täiesti. Minu tähelepanu äratas selles teoses olev reklaamiplakat, mis on ülekleebitud fraasiga „Ole oma soovidega ettevaatlik“ ning mõttesse tulid poliitikud ja valimised, sest valimiste ajal inimesed soovivad ikka, et kumbki erakond võidaks, ning kui võidabki, siis ta saab aru, missuguse halva otsuse ta on teinud ning kahetseb. See on ainult üks mõte, mis tuli. Suurejoonelisi soove on palju ja meie piirdume ühega-Raha ja edu. Inimesed tihtipeale ei mõtle oma otsuste tagajärgede üle ning isegi ei oota mingeid suuremaid tagajärgi. Agal igal suurel soovil ja teol on suured tagajärjed, olgu need siis kas head või halvad. See teos jutustas mulle loo ühest inimesest, kes tahab saada rikkaks ja edukaks, kuid ei arvesta tagajärgedega ja kaotustega. See inimene tahtis juba väiksest saadik saada rikkaks ja osta endale palju materjaalseid väärtuseid nagu näiteks autosid ja igasuguseid lõbustusi. See oli tema kõige suurem soov, õigemini tema ainuke soov, mille poole ta pürgis. 25 aastat hiljem on see inimene kuskil suures kahetoalises korteris kõrges, hiilgavas linnas. Ta on üksi. Tal heliseb ta töö telefon, õigemisi, tal ongi ainult töötelefon, sest et ta töö on ta elu, ta on tõrjunud kõik oma kunagised tuttavad, kallimad ja lähedased oma elust välja, et nautida glamuurset elu, kuid ta unustas ühe lause, mille üks väga väga hea sõber talle kunagi ütles 12nda klassi lõpuaktusel:“Kui sa kunagi tippu jõuad, siis palun ära unusta mind. Palun!“ See käis kõikide ta lähedaste kohta. Tema ainuke tööväline kontakt oli tema ema, sest ta isa oli surnud juba siis, kui laps veel väga noor oli. Ema proovis teda üksi kasvatada heaks inimeseks, et ta oleks lahke, hea ja hooliv. Kuid sellel inimesel olid omad kindlad põhimõtted välja kujunenud juba varakult ning ta ei lasknud kellegil kõigutada ennast. Ta valis rikkuse ja edu üle sõprade ja armsamate ning, mis veel tähtsam, üle lähedaste ja sugulaste. Ta ei ole oma ema näinud 6 aastat, sest tal ei ole aega tühjaks lobamiseks. See on kõigest üks hetk selle inimese masendavasse ellu. Ta on kogu oma elu üksinda. On pime õhtupoolik, linn on täis kiirgavaid tulesid ja korrusel 22 on kuulda tuule vaikset iili. Ta kardab ja kahetseb ning soovib, et ta oleks teinud teisiti, kuid see kõik toimub ta surivoodil, kus ta on jäänud, krampides ja surma silmitsedes. Enam ei ole aega midagi muuta, ta lasi enda võimaluse käest, ta kahetseb südamest. Ta voodi on ebamugav, sest ta valis kõike muud peale mugavuse. Ta tahtis olla stiilne. Tema matustele tuli ta ema ja õde. Muud mitte kedagi, sest keegi ei teadnud teda enam. Ta saab teise võimaluse, elu kingib talle selle. Ta sünnib uuesti, kellegi teise kehas.

Kunstnik tahab selle teosega öelda, et mõelge asjadele sügavamalt ja liiga ahneks ei tasu kunagi minna. Teoses on mõttekübe - „elus tagantjärele tarkus, kus koolis kiusatu on oma parimad aastad raisanud sellele, et saada kiusajata sarnaseks.“ on Liisa Kaljula selle teose kohta öelnud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et KUMU külastus andis mulle midagi juurde, avardas mu mõttemaailma ja rikkus mu laupäevase peotuju. Selline kunst on pigem väljendusviis, kuidas enda mõtteid panna paberile joonistades ja maalides, pilte kokku seades ja nii edasi. Kuidas teised inimesed nendest teostest aru saavad, ei ole need artistid väga põhjalikult mõelnud. Minul kui vaatajal, vaatlejal ja mõtlejal, ei pruugi teose sisu kohale jõuda ning tavaliselt ei jõuagi, kuid alati kaasneb teosega mingi lugu ja neid lugusid on raske panna sõnadesse, sest, et kui juba selle artisti keerulisest mõttemaailmast on raske aru saada siis mina teen selle veel rohkem keerulisemaks, lisades enda vaateid sellele teosele. Ausalt öeldes, hakates seda retsentsiooni tegema, ei uskunud, et ma, et saan millegagi asjalikuga valmis. Aga kirjutatud, olen ma rahul ja kergendunud, et sain oma arvamuse avaldada põhjalikult, kuigi väga ebamääraselt. Jäin rahule oma külastusega KUMUsse ja ei oota üldse järgmist korda, millal ma saaks oma jala sinna hoonesse astuda. Terve elu on kunst ja seda me kogeme iga päev. See on minu jaoks täiesti paras ja täidab mu kunsti mõõduklaasi kui võib nii öelda.  

No comments:

Post a Comment