Sunday, May 8, 2011

Kunstinäituse retsensioon

Sandra Pärli, 11a

Külastamiseks valisin KUMU näituse „Armastuse mitte raha pärast". Minu jaoks ei olnud kindlasti tegu kunstinäitusega selle sõna klassikalises mõttes. Kasutatud oli pea kõiki võimlike tenikaid ja väljendusviise.

Näitusesaalis ringi vaadates püüdsin leida mõnda tööd, mis ka mulle sümpatiseeriks, kuid esmapilgul tundus kõik kaootiline ja seosusetu. Seda seni kaua kui jõudsin Honza Zamojski tööni „Suurem on suurem". Tegu on suure avatud raamatuga, mille lehtedest on läbi põletatud S-tähe kujutis. Kui üldjuhul on kõik raamatud näitustel hästi hoitud ja neid käsitletakse vaid ülima hoolikusega, siis selline tehnika oli midagi uut ja üllatavat. Põletatud servd, pisut kollakaks muutunud lehed ja räsitud ilme toovad ka kaasaaegsesse kunsti pisut ajaloolist hõngu. Kuna kaasaaegse kunsti mõistmine ja tõlgendamine osutub minu jaoks tihti liialt keeruliseks ülesndeks oli tõenäoliselt see ajaloolisus, see, mis minu poolehoiu võitis.

Teiseks meeldejäävaks tööks oli Pae White'i „Suits teab". Selle teose muutis minu jaoks silmapaistvaks asjaolu, et ta suutis mind korduvalt üllatada. Tegu on hiiglasliku värvilise digitaaltrükiga puuvilll ja polüestril. Muidu küllaltki värvivesel ja tellingutele üles ehitatud näitusel mõjus selline hiigelsuur ja värvide rohke töö ülltavalt, nii oli esimene mõte mis mu peast läbi käis kas  ja kuidas ta siia konteksti üldse sobib.  Olles teosest juba korra möödunud juhutsin talle teist korda lähenema teise nurga alt. Alles sellel hetkel mõistsin selle töö erilisust ja otsustasin, et sellest saab minu teine vaadeldav objekt.  Otse vaadates oli lausa hämmastav kui palju ruumilisust, mitmekihilisust ja reljeefsust võib mahtuda üks teos. Kus lõppes üks tasapind algas teine ja sealt edasi kolmas, kui ei muutunud parasjagu reljeef, seal muutusid  ja segunesid värvid, muutes selle töö nii kaootiliseks kui paeluvalks üheaegselt. Kaootilisusest hoolimata nägi töö välja viimistletud. Kolmandat korda üllatas mind seesama töö kui alustasin oma retsensiooni kirjutamist ja võtsin kätte töö kõrvalt haaratud voldiku. Sellega tutvudes sain teada, et kunstnik on sanud inspiratsioon ja püüdnud kujutada suitsetamisest ühku kerkinud suitsu liikumist – idee mille peale mina tööd vaadates kordagi ei tulnud. Nii sai ka tõestatud, et kaasaaegse kunsti hindamiseks ja uurimiseks ei pea tingimata mõistma kunstnikuga esialgset ideed.

Lõppkokkuvõtes võib öelda, et hoolimata minu eelaravamusest kaasaaegse kunsti suhtes, suutis see näitus mind üllatada ja olen taaskord ühe kogemuse võrra rikkam.

No comments:

Post a Comment