Sunday, May 8, 2011

Liisa-Henriette Allikas, 11D

  Külastasin Kumus näitust " Armastuse ,mitte raha pärast " .Enne näituse külastamist arvasin ,et kõikide tööde puhul on tegemist eelkõige projektidega ,mis on loodud siirast armastusest ,mitte ükskõikse rahatähe nimel.

Saali sisenedes märkasin esimesena teost lapsest ,kes edastas sõnumit " Suureks saades hakkan prostituudiks" .Ei saaks öelda , et see mind ükskõikseks jättis, aga millegi pärast tundsin ,et oleks lihtsam sellest teosest lihtsalt mööduda ja loota , et tegelikult ei mõtle üksiki lapsepõlve nautiv pisipõnn nii. Miks peakski?


Üks meeldejäävamaid töid oli minu jaoks Edmunds Jansons'i "Väiksese linnukese päevik ". Tegemist oli dokumentaalfilmiga, mis käsitles perioodi Teise maailmasõja lõpust.Naise päevikust oli tehtud ka koopiapilte,kuid mind köitis just film,mille kandvaks ideeks oli naine, kes elas ühes toas oma abikaasa ja emaga.Aastate möödudes aga hakkas mees jooma , naist peksma ning kõigele sellele järgnes lahutus. See pani mind mõtlema fakti üle ,et ka nüüd 21.sajandil on sellised probleemid-mis siin salata-igapäevased ning tuleb loota , et tulevikus ise sellise "kivi " otsa ei komista.


Üsna hea loo moraaliga oli minu jaoks Montse Carreno "Siirda.mind/Korratu keha" Teos pani mind mõtlema fakti üle ,et iga, absouutselt iga keha on ainulaadne. Sellele vaatamata on aga keeruline mõista ,kuidas on võimalik siduda üks keha teisega.-seda kas siis verd või organeid annetades ning päästa tänu oma kordumatule kehale,kellegi teise elu.Pisut raske on minu jaosk mõista,miks on kõigil piltidel kujutatud just naisi ,aga kaldun arvama ,et tegemist on olukorraga ,kus naised tunnevad ennast tunnustamata ja alahinnatud töö eest ,mida nad tegelikkuses meie ajastu säilitamiseks ja arendamiseks kogevad.Usun ,et kunstnik üritab inimesi mõistma panna , et oma terve keha jagamises pole miskit halba, sest enesele uut eluorganit iseseivalt siirdada on ju võimatu.


Kõige meeldejäävaima tööna tundus mulle Non-Fibonacci kogumik retkedest kohtadesse ,kuhu inimesed vabatahtlikult ei läheks. Noored kunstitudengid külastasid Tallinna vanglat, alaealiste emade õppekeskust ja Tallinna vanglat.Oma kogemused panid nad kirja raamatusse ,lisades elavaid ja illustreerivaid joonistusi. Raamatud tundusid olevat õpetliku sisuga, lühikesed , tabava moraaliga ja teevad lapseliku lihtsusega õpetlike mõtteavaldusi.Nende külastuskäigust on arusaadav ,kuidas ühe külastuskäigu abil saab vahendada sotsiaalseid probleeme kergemini, kui paar tundi nelja seina vahel istudes.


Arvan , et näitusel oli palju õpetliku ja head sõnumiga teoseid,mis enamjaolt olidki loodud armastuse nimel ,kuid ka selliseid ,millest minul oli raske aru saada ning mis peegeldasid armastusele täpselt vastandlikke tundeid . Eks selline vist kaasaegne kunst ongi.

No comments:

Post a Comment